Tagasi Brasiilias

04.09.2013 – 07.09.2013,
Teekond:  Assis Brasil - Brasileia – Rio Branco – Porto Velho (963 km),
Reisi algusest 103 313 km


Jupp eikellegimaad kahe suure riigi vahel, Brasiilia on pindalalt Lõuna-Ameerika suurim riik, ja Peruu on suuruselt kolmas. Seejärel on ees Alfandega piiripunkt. Brasiilia.

Immigratsiooni ukse taga on paar ootajat, ja siis saab korraks jahedasse kontoriruumi. Ametnik laua taga vaatab passi, lehitseb seda, leiab sealt eelmise aasta oktoobril väljaantud Brasiilia viisa, ja vaatab pikalt passi ja siis arvutiekraani. Ja uuesti passi. Ja siis passi esikaant, mille kirjad on ometi selges eesti keeles. Vastan jaatavalt küsimusele, et kas ma olen autoga, auto isegi paistab eemalt, kui kardinad eemale lükata. Kirjutan paberile auto numbri, ja sellest piisab. Seejärel lüüakse passi tempel.    


Tavaliselt peaks sellejärel otsima mingi asjamehe, kes vormistaks auto ajutiselt riiki, aga viimaste kuude info järgi on seda seadust muudetud. Mingit bürokraatiat ei toimu, igaüks võib riiki sõita, millega tahab, ja see on tema oma asi, kas ta viib oma käru pärast minema või mitte. Või müüb maha või mida iganes. Igatahes väga mõistlik suhtumine, maailmas on kümneid ja kümneid hoopis teistsuguse suhtumisega riike. Nimesid seekord ei nimeta.

Kuna kell on kogu asjaajamise peale saanud juba viis, siis on viimane aeg hakata otsima mingit peatuspaika, ja tegelikult on piiripunkt väga õige koht magamiseks. Pärast valvemeeskonnaga kooskõlastamist juhatatakse meid suure angaari kõrvale.

Ma olen viimased kaks päeva sõitnud koos šveitslastega, keda ma kohtasin esimest korda käesoleva aasta jaanuaris Argentinas ja siis veel vahepeal ja nüüd viimane kord nädal tagasi Cuscos ja siis selgus, et ka neil on kavas sõita mitte tavalist “Gringo Traili”, ehk siis Panamericanat, nii et mõneks ajaks ühine teekond.  


Piiripunktis on laual veel üks voldik, kus on kirjas, et puuvilju- juurvilju ja lihatooteid ei tohi riiki sisse tuua. Iseenesest õige asi, aga just enne piiri sai Peruust ostetud kilojagu banaane ja teine tomateid ja muud head ja paremat söögikraami. Aga asi laheneb lihtsalt, teiste piiril ööbivate autojuhtide käest toidukraami sisseveo piirangute kohta uurides selgub, et keegi pole sellisest asjast varem kuulnudki, ja nii ka on.   




Brasiilia rohutirts, kui ma ei eksi.


Kogu ööbimispaiga suurim positiivne üllatus on, et suure tolliangaari taga on kraan ja täiesti ok vesi, mitte kuum ega ka külm, nii et ämbri abil saab nii duši all käia ja muidu nõusid pesta. Kui ikka väljas (ja autos sees) on pidevalt üle 30 soojakraadi, siis oskad vett hoopis rohkem hinnata. 


Piiripunktist hommikul lahkudes ei huvita kedagi, kes või mis on autos, piisab, kui käega viibata ja siis edasi sõita, nii et “Welcome to Brazil”. Õigem on muidugi portugali keeles Bem-Vindo Brasil.




Praegune kõrgus merepinnast on 261 meetrit, hoopis teine asi, võrreldes Andide ja Altiplanoga.


Tee pole just uus, aga on igati ok, väljas läheb järjest kuumemaks ja kõik märgid ennustavad vihma. Kaasa arvatud ilmateade.




Paar tundi kallab, nagu oavarrest, ja siis jääb vihm järele ning väljas on õnneks jahedam.


Ka siin on tee kõrval põlenud maa.








Üks Rio Branco lähedal asuvatest tanklatest, siin saab korralikult süüa ja tasuta ööbida ja muidugi tankida ka.








Hotel Pinguim – tavaliset siinkandis pingviini nimega kõike ei müüda.


Mõnedel lõikudel käib tee-ehitus.




Praamil.


Kaugemalt paistab ka jupike Boliiviat. Isegi lippu on puude vahelt näha.


Praam on suur, nagu kõik Brasiilias. Kõlbab isegi lennukikandjaks. Teise otsa ikka annab jalutada.












Vahepeal on jälle tee kõrval metsasemad kohad, kõike pole veel maha võetud.


Ilm on jätkuvalt soe. Lahtise aknaga saab temperatuuri sees 40 kraadi juurde, aga ma ei taha eriti arvata, kui soe oleks siin kinniste akendega sõites. Väljas on muidugi veidi jahedam, aga ega suurt vahet pole.






Teel asuvates väiksestes külades on rehviparandus töökojad. Ja keevitusteenus. Aga taustal on põlenud maa.






Vahemaad on nagu ikka Brasiilias. Suurusjärk on riigile kohane. Cuiabasse on 1520 km, peaaegu nagu Tallinnast Berliini üle Poola. Aga Cuiaba on külastatud, ja sinna pole praegu kavas minna.




Enne järgmist suuremat linna, Porto Velhot, leiame jõe ääres kohaliku toitlustusasutuse, ja siin lubatakse ka ööbida. Netti pole, aga jões saab ujuda, piraajasid ei pidavat siin olema.


Hommik.


Porto Velho on kohalik administratiivkeskus, peaaegu poole miljoni elanikuga. Linna piirile on hakatud kunagi ehitama suurt ringteed, aga ehitus on mingil ajal pooleli jäänud.










Seejärel hakkab sadama. Korralikult. Nii korralikult, et esimene pool tundi ei näe suurt midagi välja. Tänavad täituvad veega. Tänavates olevad augud kaovad samuti vee alla. Ja seejärel äärekivid.


Ja kunagi ei tea, kui sügav võib olla teeservas. Siin on mitmetes kohtades meetrisügavused kanalisatsioonikraavid tee ääres, ja sinna sissesõitmise peale pole tahtmist mõelda.






Aga sadu läheb hõredamaks, ja liikus toimib edasi. Küll see vesi ka kuskile lõpuks ära voolab. Ja kui ei voolagi, siis aurab järgmise päeva lõunaks jälle taevasse, ja sajab siis kohe uuesti maha.


Vihm teeb reisikavas mõned muudatused, järgmise öö oleme samas kohas, sest tavalist klassikalist kämpingut pole kuskilt võtta. Mõnda kohta pole tark tegu vihmaga sõita.


Mul oli kavatsus osta omale kohalik sim-kaart interneti jaoks, aga siin ilmnes ootamatu tõrge. Kõigi kolme suure mobiilioperaatori juures (Claro, TIM Brasil, ja Oi) oli vaja peale passi veel ühte dokumenti “proof of resistence”, ehk siis elamisluba, ja kuna seda polnud kuskilt võtta, siis jäi tehing momendil pooleli. Igal pool väideti, et “prepaid” võimalust ei ole. Nii et blogi eelmine post oli kirjutatud ja üleslaaditud Porto Velho tasuta wifiga kaubanduskeskuses.

Jätkub …