11.09.2013,
936 päev,
Reisi algusest 103 900 km,
Päevateekond 107 km.
Pildiallkiri võiks olla lihtne ja lühike: Täiesti sõidetav tee läbi vihmametsa vähemvihmasel perioodil, või siis midagi sarnast. Fakt on see, et teel sai sõita, edasiliikumise kiirusest parem ei räägi.
Ok, alustame hommikust.
Hommik on udune ja niiske, ja veidi jahedam, kui varasematel päevadel. Kõik on muidugi suhteline.
Pilt kohast, kus me kavatsesime eile õhtul kõigepaelt peatuda. Mitte ühtegi sipelgat ei hakanud silma, ju nad siis magavad hommikul kauem.
Öömaja kaugemalt.
Kerge hommikukohvi enne liikumahakkamist. Korraks oli mõte hakata juba enne seitset liikuma, et võib-olla jõuab isegi üle saja kilomeetri päevas läbida, aga tegelikkuses läheb ikka rohkem aega, ja pole ju kella peale minek. Kellaga pole siin midagi eriti teha, kalender on tunduvalt praktilisem.
Praeguse tempoga edasi sõites peaks saama nädalaga see 700 km läbitud. Rõhk on sõnal “peaks”. Sest mitmete teiste reisijate blogides on kirjas, et viimane osa enne Manaust pidi tee kehvem olema. Mõiste “hea tee” ja “kehv tee” on samuti suhtelised, ma olen omal need kriteeriumid niimoodi paika pannud, et hea tee on tee, mida mööda saab sõita, nii et kinni ei jää, ja halb tee on siis kõik ülejäänu.
Kõik kasvab, niiskust ja soojust ju jätkub.
Kümme minutit peale starti, kell 7:18 on ees tänase päeva esimene porisem teelõik, mitte küll mitmesajameetrine, aga piisavalt pikk, et enne autost välja tulla ja igaks juhuks läbi jalutada.
Kuna rattarööbastes sõitmine võib lõppeda põhja peale kinnijäämisega, siis püüan sõita kõrgema osa peal. Kõrgem osa on libe, ja viimane kümmekond meetrit läheb külg ees. Siis on jälle tugevam maapind.
Edasi on jälle “parem tee”.
Ja mõned värskelt parandatud sillad.
Tüüpiline väiksem sild BR-319 maanteel, mõned lauad on paari naelaga kinni, ja mõned lauad on läiesti lahti, aga nad on sõidetavad, lihtsalt tuleb vaadata, et rattad mööda õiget lauda liiguvad. Ja mõnda lauda tuleb ise sättida.
Sest kukkumine on ikka kõrgem, kui paar meetrit.
See on vana sild, ja siit ei pea üle sõitma, uus sild on kohe kõrval.
Korralikum tee vaheldub sajameetriste mudasemate lõikudega.
Kuna siin ei liigu suuri veokeid, ja põhi ei ole pehme, siis üritan seekord rattarööbastes sõita, aga alustan liiga väikese hooga, ja buss jääb esimest korda põhja peale kinni. Pärast lahtitõmbamist alustan suurema hooga, ja püüan vältuda rattarööbastes sõitu, ning see aitab.
Üks paljudest-paljudest kehvematest lõikudest.
402 kilomeetrit on jäänud kuni tee alguseni, näitab silt järjekordse Embrateli masti juures.
Ja vahelduseks on mõningane jupp asfaltteed.
Mõnest sillast on mugavam lihtsalt mööda sõita.
Ja praegu on kuiv, ehk siis “vähem vihmane periood”, kui fantaasia tööle panna, siis võib ette kujutada, milline on see tee siis, kui sajab nii kolm kuud järjest.
Ühe VW minibussi viimane puhkepaik.
Järgmise torni (järjekorras üheksanda) juures on värav pärani.
Jääme jälle värava juurde ööbima, nagu eelmistel öödel.
Mets teisel pool teed on siin piirkonnas hoopis kõrgem ja tihedam. Peaaegu puutumatu.
Ja ka siin tulevad pimedas sipelgad, nii et jälle tuleb autot ümber paigutada ja loota, et uus ööbimispaik on väljaspool sipelgate käigurada. On. Vähemalt näha neid pole.
Kokkuvõtteks saab öelda, et tee oli mudasem, kui esimesel kahel päeval, ja jälle saime 100 kilomeetrit edasi. Hea näitaja on, et varsti on pool teed läbitud.
Kolmanda päeva teekond.
Jätkub …
2 comments:
Piltidelt on näha, et sôidad koos teise autoga (jeep). Kas oleksid sama tee ettevôtnud ka üksinda (eeldan, et sul vints & co ikka auto olemas on)?
Igatahes edu ja jälgin su teekonda suure huviga
Mul oli kavas see tee igal juhul läbida, ja ma olin juba paar kuud varem vestelnud teistega sel teemal (valdavalt liigutakse muidugi tuntud teedel, Kolumbia-Ecuador-Peruu-Boliivia, ja Brasiiliat enamjaolt välditakse).
Teise auto reisikaaslastega (Sonja ja Roman Sveitšist) tuli koos läbimine jutuks Cuscos, me olime varem mitu korda siin Lõuna-Ameerikas kohanud.
Üksi reisides on oluline teada õiget momenti, millal on õige aeg (viimane aeg) tagasi pöörata. Ma oleks alustanud üksinda, ja liikumiskiirus oleks muidugi veel väiksem. Ja veel tõenäolisemalt oleksin oodanud, et nii nädal oleks vihmavaba, ja siis startinud, sest see muda kuivab üllatavalt kiiresti.
Ja ka poolel teel saab oodata, a) kuni maapind kuivab, b) teel on iga päev keegi liikumas, sellest tuleb juttu veel edaspidi.
Lisavarustusest: Vintsi ei ole, on olemas "sandplates", hi-lift tungraud, labidas ja saag (puuokste puudust siin eriti ei ole) ja mõned köied. Lisaks lume- või siis mudaketid ratastele, neid pole veel vaja läinud, aga üksi minnes oleks mõnes kohas kasutusele võtnud.
Ja Humaita parklast võtsin kaasa veel 4 kolmemeetrist lauajuppi, et "äkki läheb vaja". Ei läinud vaja.
Lühidalt, kokku läks abi vaja 4 korda, alati jäi buss põhja peale kinni, mingi paar-kolm-viis meetrit jäi puudu tugevamale teele jõudmisest. Teise auto abil sai lahti 10 minutiga, üksi oleks tund või rohkem läinud, või kuni keegi oleks mööda sõitnud.
Näide teeoludest.
http://www.youtube.com/watch?v=_8onqteNMng
Ja ka hoopis väiksemate autodega on seda teed läbitud: http://amerika.transtrabant.cz/
Post a Comment