Lõuna-Aafrika Vabariik

.
Kirjutatud Lõuna-Aafrika Vabariigis, Pretorias.

Svaasimaalt väljavormistamine oli sama lihtne, nagu riiki saabumine. 2 minutit järjekorras, passi tekkis veel üks tempel ja oligi kõik. Paarsada meetrit edasi ootas järgmine riik, Lõuna-Aafrika Vabariik. Siin läks kauem, sest millegipärast vaadati seda viisatemplit väga pikalt, seejärel peeti teise töötajaga nõu ja seejärel löödi passi veel üks tempel. Küsimuse peale, et kui kaua riigis viibida võib, tuli vastus, et kuni 31 jaanuarini, sest niikauaks on antud riiki sisenemise õigus. See oli nüüd vastus, mida ma küll ei oodanud. Enamuses riikides antakse viisa mingi tähtajaga, kas siis 1 kuu või 90 päeva, ja see aeg hakkab kehtima sisenemise momendist. Küsisin veelkord üle, aga vastus oli sama.



Igatahes selline vastus tähendas seda, et Pretorias on pikem asjaajamine teemal “Kuidas pikendada Lõuna-Aafrika Vabariigi viisat”. Ja mingi kuues meel teatas sisemusest, et see ei käi nii, et lähed kuskile asutusse, kus ütled, et soovid viisat pikendada ja siis luugist öeldakse, et milles küsimus, teeme ära ja asi on 5 minuti pärast korras. Hea, kui 5 päeva pärast on selge, mida üldse tahetakse. Ette rutates võib öelda, et 5 päeva pärast oli lugu veel hullem.



Ja kuna päev hakkas õhtusse veerema ning LAV ei ole selline riik, kus võib suva kohas magada, siis siis sõitsin Komantipoorti kui lähimasse suuremasse asustatud punkti, kus pidi olema nii korralik kaubanduskeskus kui ka kämping. Olidki. 

Kaubanduskeskus oli viisakas. SPAR ja muud kauplused ning teenindused. Ainut et Barclay Panga ATMist ei saanud midagi, ju see oli õhtuks tühjaks saanud, arvasin. Järgnevalt läksin interneti jaoks kohalikku sim-kaarti ostma. Astun Vodacomi esinduse uksest sisse ja vaatan, et midagi on valesti. Alguses ei saa pihta, aga siis jõuab kohale, et neljast töötajast on kolm valged. Asjaajamine käib muidugi kiiresti, isegi kaardiga saab maksta. Olen Vodacomi kasutanud interneti jaoks Tansaanias ja Mosambiigis, ning igal pool tuleb osta uus kaart, nii ka siin. Saan oma kaardi, kaupluses laaditakse sellele 2 giga andmemahtu ja järjekordne asi on korda aetud.

Hiljem proovin ABSA panga ATMi, üks SEB kaart töötab ja teine annab veateadet. Nii et üldine tase ikka täitsa Euroopa veel ei ole.

Järgmisel päeval püüan saja eurolist ümber vahetada. Esimene panga kontoris teller vaatab sajalist, siis helistab kuhugi ja sellejärel teatab, et neil pole rohkem tänaseks vahetuslimiiti. Meelde tuleb nõukogude aeg, limiidid, fondid ja muud loomad. Leian linnapealt järgmise pangakontori, seisan oma järjekorra ära, seejärel lähen autosse passi järele, edasi tehakse passist koopia, koopiale pannakse tempel “koopia õige” ja siis on minu kord kirjutada sinna on telefoninumber ja aadress LAV-is. Pikapeale sobib aadressiks ka kämpingu nimi. Seejärel tekib järgmine tõrge. Kus on Estonia? Pärast geograafia lühikursust on telleril enam vähem Eesti asukoht teada, aga arvutisse seda sisestada ei õnnestu. Helistatakse, palutakse oodata. Saabub keegi asjamees, kes riigi nime peale “Estonia” ei imesta, vaid midagi tehakse arvutis ja paari minuti pärast on protseduur läbi. Pool tundi on möödunud nagu lennates, sajaline on randideks vahetatud, kõik on rõõmsad. Vist.

Aga kuna ma lubasin eelmises postituses, et siin postituses on loomapildid ja looduspildid, siis tuleb seda lubadust täita.








Elevandid teed ületamas









Teeviidad Krugeri Pargis



Ma olen mõnikord tundnud puudust sellise suurusega autost, eriti vihmase ilmaga. Sest seal saab sees püsti seista.




Järgmised pildid on mägisest Mpumalangast.



God’s Window



The Three Rondavels. Mäed, mis meenutavad Zulu hütte.



Blyde River Canyon



Bourke’s Luck Potholes




Berlin Falls



Lisbon Falls




Aga siin on veel üks omapärane duširuum järjekordses kämpingus. Alumised kraanid on vanni jaoks, ja ülemiste kohal on seinas auk ja sealt tulebki vett. Nii et ka nii saab.



Hoiatus kiirteedel.



See on juba Pretoria. Aga Lõuna-Aafrika viisa pikendamine on niivõrd pikk lugu, et selleks on eraldi postitus.