Aswan–Wadi Halfa Ferry

 

65. päev
11-03-2011 Õhtu
Khartoumi kesklinn – Blue Nile Sailing Club
Reisi algusest 11781 km

Laevalugu jäi varem kirja panemata. Praegu on paras aeg meelde tuletada ja kirja panna  ja üles laadida. Etioopias pidi netiga kehvem olukord olema

Egiptusest väljasaamine oli tunduvalt lihtsam protseduur, kui sisenemine. Kõigepealt vana tuttav liikluspolitsei, ehk Traffic Police. Maja ees sai autolt maha võetud kollane Egiptuse number ja siis number näpus tagant uksest sisse. Niikaugele, kuni eemalt hakkas paistma teenindusleti tagune ja juba hüütigi vastav asjamees kohale, kes pidi meid edasi sadamasse saatma ja siis vist valvama, et kõik ikka kindlasti lahkuvad. Korraks tuli mõte, et jätaks selle numbri omale mälestuseks, ütleks, et ära kadus, aga las ta olla. Seejärel paluti veidi oodata, mis tähendas tervet tundi, ja siis lõpuks öeldi, et nüüd võime sadamasse sõita.

Edasi pandi autod ritta ja teekond läks sadama poole. Sadamas oli korralik sagimine, selline klassikaline Browni liikumine. Nii, kui kiiruse maha võtad, on keegi autoakna juures ja püüab midagi maha müüa jne.

Ja üks vähemalt sajameetrine saba sadama värava juures. Laiusega mingi 2 meetrit, kui seisjad ja kompsud kõik kokku arvestada. Õnneks ei pidanud autoga reisijad kuskil järjekorras seisma, värav tehti lahti, auto sai panna keset platsi ja väljavormistamine võis alata. Mis koosnes erinevate araabiakeelsete vormide täitmisest, koopiate tegemist ja erinevate ametiisikute külastamist.

Mõni asi käis küll natuke imelikus järjestuses, näiteks pärast autonumbrite tagastamist tuli täita eraldi blankett, kuhu tuli kirjutada seesama egiptuse number. Vähemalt kolmes erinevas kohas kontrolliti Sudaani viisa olemasolu ja kehtivust. Kuna mu  passis oli kaks Sudaani viisat, ja üks nendest oli aegunud, siis millegipärast avanes pass alati just selle aegunud viisa koha pealt. Mille peale tuli näpuga näidata, kus ikka see õige viisa asub.

Auto kerenumbrist seekord jäljendit ei tehtud, ju siis polnud enam vaja. Aga õigsust kontrolliti küll.

Aga iga meelelahutus saab lõpuks otsa ning lõpuks õnnestuski sõita laevale lähemale.

Esimene pilk laevale, mis liigub korra nädalas Egiptuse ja Sudaani vahel. Ehitamisaeg teadmata. Korraks tekkis mõte, et kuidas ta sinna Aswani paisu taga sai?  Et kas siis ehitati kohapeal või sõitis enne paisu ehitamist ülespoole ja ootas.

Vaadates kogu seda rahvahulka sadamas, tundus kõigi reisijate ja pagasi laevale mahutamine võimatu.

Autod oma järjekorda ootamas. See autode ülevedu on seekord lahendatud nii, et autod ja reisijate muu pagas tulevad järgi eraldi pargasega, mis sõidab ainult päevavalges ja eriti aeglaselt ning jõuab kohale 2 päeva hiljem. 

Pärast neljatunnist ootamist lõpuks ometi praamil ehk pargasel.

Teekond läks üle kivide ja kändude.

Auto pargasele, seljakott koos jope ja magasmiskotiga kaasa, autouksed lukku. Ja siis reisilaeva poole trügima. Kastid, kompsud, reisijad – kõik läbisegi. Enamus liigub laevaukse poole ja mõned siis vastupidises suunas. See viimane 10 meetrit laevaukseni oli selline tõeline kilukarbi tunne.

Kõrval on lahtine illuminaator, millest laaditakse kaste ja kotte laeva. Sissepääsu juures vaatatakse passi olemasolu ja siis õnnestub sisse saada. Welcome On Board! Vahekäigud on rahvast täis, nagu bussid tipptunnil. Kuidagi õnnestub trügida ülestekile, kuhu on hakanud kerkima kastide ja kohvrite virnad.

Siin on lugu selline, et istuda vist isegi saaks, aga magada tuleks samuti istudes. Pea kohal on päästepaat, kuhu ronimine tundub olevat üpris hea mõte. Äkki on seal rohkem ruumi.

 

Üles saades selgub, et ma ei ole loomulikult esimene. Aga ikkagi oodatud külaline.

Aga siin saab vähemalt istuda ja kui rahvast ei lisandu, siis saab siin ka pikali heita. Sest reis pidi kestma vähemalt 18 tundi. Et väljub õhtul kella 6 ajal ja kohale jõuab siis järgmine hommik kella 12 paiku.

Ka korstna kõrval oli vaba koht, aga see võetakse kohe ära.

Vahepeal üritab rahvast juurde ronida, kuid ülal istujad vehivad kätega vastu, et siia rohkem ei mahu. Mõni ikka tuleb juurde. Enne laeva väljumist tuleb mingi laeval töötav asjamees ja püüab kõiki päästepaatidest välja ajada. Küsimus, et “Kuhu minna?” jääb vastuseta. Ta näeb ise ka, et allpool ei ole ruumi. Lahendus on see, et osa ronib siiski alla ja väiksem osa ei lahku vabatahtlikult ning istub lihtsalt paadi põrandale, et kõrvalt vaadates välja ei paistaks. Külje alla leiab paar poolikut päästevesti, et oleks natukenegi pehmem. Laev hakkab lõpuks liikuma.

Päästepaadi alused ja kõik muud horisontaalsed pinnad on tihedalt rahvast ja nende pagasit täis.

 

Manifesti järgi pidi olema laeval peaaegu 600 reisijat. Vähehaaval läheb pimedamaks ja jahedamaks. Hea, et jope ja magamiskott sai kaasa võetud.

Hommikul möödub laev Abu Simbelist.

Wadi Halfa hakkab lähenema. Mis tähendab, et enamus rahvast koguneb laeva ühele poole. Peaasi, et ümber ei lähe – aga kergelt viltu vajub küll.

Ja video ka.

Ja ongi Sudaan. Aafrika pindalalt suurim riik, mis jaguneb referendumi tulemusena kaheks iseseisvaks riigiks. Sudaaniks ja Lõuna-Sudaaniks.

Sudaan – Khartoum – Blue Nile Sailing Club

64. päev
10-03-2011 Õhtu
Khartoumi kesklinn – sõiduvaba päev
Reisi algusest 11781 km

Õhtu – päev otsa on õnneks olnud selline mõnus jahe tuul, nii et kuumus ei taha ära tappa. Kell on 21.00
Aga õhus lendab peenikest tolmu ja kõik kohad on seda täis.

Blue Nile Sailing Club – Khartoumi kesklinnas asuv kämping. Vahetasin eile asukohta ja seda mitmel põhjusel. Et ära näha ka see rohkem teada-tuntud koht. Ja et võib-olla kohtab kedagi, kes liigub mööda idarannikut üles või alla ja kellega saaks infot vahetada teeolude ja üldise poliitilise olukorra kohta. Ja tavaliselt ikka keegi soovitab mingit eriti huvitavat kohta, või siis mainib, et mõni koht ei tasu külastamist või mõni tee ei ole praegu läbitav.

Sest kuna järgmine riik on Etioopia, siis on just paras aeg koguda värskemat infot. Üldiselt on Etioopiaga nii, et kuna viisareeglid muutusid eelmise aasta suvel selliselt, et viisa tuleb taotleda om elukoha järgses saatkonnas. See tähendab, et Cape-Cairo marsruudil ei tasu enam arvestada Keenia ja Sudaaniga, et küll sealt naaberriigist ikka saab. Ja Eesti kodanikud saavad  viisa Stockholmist. Kohale minnes läks 25 minutit aega ja viisakleeps oligi passis. Kehtiv kuni 31.märtsini käesoleval aastal, nii et aega tundus küllaga olevat.

Aga tänu igasugustele viivitustele on praegu nii, et see 31. märts läheneb suure kiirusega, nii et valida tuleb 3 võimaluse vahel. Kõige lihtsam on hakata paari päeva pärast liikuma Etioopia poole ja vaadata seal kuni 31 märtsini ringi. Et ei mingit lisavormistust. Teine võimalus on pikendada viisat kohapeal ja olla seal kuni märtsi lõpuni ja edasi niikaua, kuni lubatakse. Ja kolmas variant on minna siin Khartoumis saatkonda, ja üritada siin pikendada. Sest Sudaan on niivõrd suur ja külalislahke maa, et siin võiks olla kauem. Sest viisa on välja antud kaheks kuuks, auto siinolek pole millegagi piiratud ja autokindlustuse kohta öeldi piiril, et carnet on ju kindlustus! Nojah, kuidas nüüd võtta. Nende jaoks on see jah kindlustunne, et ma oma liikuriga siit ära lähen, mitte aga ei täienda kohalikku taksoparki.

Enne reisi kokkukogutud info põhjal leidsin, et teoreetiliselt peaks kehtima Süürias, Jordaanias, Egiptuses ja Sudaanis üks kindlustus, s.o. Orange Card System, aga tegelikult vaadati piiril väga mõistmatu näoga otsa, kui üritasin just seda Orange Cardi kindlustust saada. Ja ega siin polegi mõtet kellegi käest mingit kindlustuseraha küsida.

Ja Etioopiasse Sudaani poolt sisenedes on vaja veel ühte ametlikku paberit – et Adddis Abebas asuv kohalik saatkond kinnitab, et ma oma sõidukit Etioopias maha ei müü ja lahkun ilusasti riigist koos autoga. Kohaliku Eesti saatkonna puudumise tõttu sai kõigepealt mindud Khartoumis asuvasse Saksa saatkonda, et äkki saab sealt kohe vajaliku paberi, aga saatkonnas öeldi, et selle paberi taotlemine käib läbi Etioopias asuva Saksa saatkonna kodulehe. Pärast mõningat meilivahetust oli vajalik paber 2 päevaga olemas. Millegipärast on seda kirja vaja just Sudaani poolt Etioopiasse sisenedes, lõuna poolt Keeniast tulles või siis Djiboutist riiki saabudes seda ei küsita.

Üldiselt ongi siinkandis liikudes vaja arvestada kohaliku “aafrika ajaga” ja reeglitega. Ja väga palju ette planeerida ja eriti veel kuupäevaliselt ei ole mingit mõtet. Sest kõik võib muutuda päevade jooksul, nagu näiteks Egiptuses. Selle viimase kahe kuuga on olukord Põhja-Aafrikas kardinaalselt muutunud ja ega allpool on samuti muudatused vähehaaval tulemas.

Telefonisidest – AirBaltic Card – vastuvõetud kõned on Sudaanis tasuta, nagu nad olid ka Egiptuses, Jordaanias, Türgis ja muudes reisi jooksul läbitud riikides. Ainuke riik, kus vastuvõetud kõne eest tuli maksta 0.30 eurosenti minuti eest, oli Süüria.
See hinnakiri on hea näide, millised saavad olla roamingu hinnad.

Mobiilse interneti võimalustest:
Sudaanis on võimalik kasutada 3G ja mõnes kohas (loe: Khartoumi kesklinnas) isegi 3,5G internetti. Omale ostsin teenusepakkuja Zain ettemaksuga kaardi, mida saan kasutada USB modemiga (Tele2-st ostetud HUAWEI 1752).

Tulemuseks on nüüd üks mahukam klipp YouTubes

Rahavahetus Egiptusest lahkudes:

Aswani sadamas selgus, et igaks juhuks oleks vaja vahetada omale Sudaani raha. Nii et tagasi läbi piirikontrolli ja tolli ja passikontrolli sadamaesisele platsile.

Need 3 rohelist kasti ongi kohaliku valuutavahetuse letiks

Kasti peale kirjutatakse kurss, siis kaubeldakse, esialgne kurss tõmmatakse maha ja tehakse uus pakkumine ja arvestus

Seejärel hakatakse raha lugema, veerandi telliskivi suurused pakid otsitakse välja….

Midagi sai videosse ka