Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Friday, April 30, 2010

Mali - Djenne

Kuni 30.04.2010
Bamako - Djenne - Burkina Faso piir

Bamako jäi meelde liikluskaosega, ummikud, selline Browni liikumine, milles on ikkagi omad reeglid, sest avariisid ei olnud näha. Palju masinaid olid samuti sellised, et plekid olid kõik mõlkis, ei ühtegi tervet kohta. Pikapeale sai leitud tee linnast välja ja suund oli Djenne





Djenne külastamine ei olnudki nii lihtne, nagu algusest tundus. Et vaatad kaardilt kus on ja siis õigel ajal keerad paremale. Õige koha leidis selle järgi üles, et paremale keeras asfalttee ja edasi oli järjekordne kontrollpost, st. tee peal paar punase-valgeks värvitud plekktünni ja nende kõrval mõned vormis mehed.

Denne külastamine ongi tasuline, st ametlikult tasuline ja järgmise tõkkepuu juures kasseeriti 1000 kohalikku raha (2 Eurot) ning selle vastu sai isegi pileti. Ja järsku lõppes ilus korralik tee ära ning edasi läks paar liivast rada allapoole jõe äärde. See oligi see koht, kus edasi saab ainult kohaliku praamiga. Kohalikud 2 praami olid parajasti teisel pool jõge. Kohe peatudes tulid külalised, suveniire ja giiditeenust pakkuma.





Giid tegi kõigepealt selgeks, et parem on palgata giid siit, kui Djennest, sest seal on kõik giidid kohe linna piiril ootamas. Õnneks rääkis giid üprist ladusat inglist, nii et pikalt polnudki vaja valida.

Edasi teatas giid, et tema nimi on John. Nice to meet you! Kohe peale seda, et koos perekonnanimega on tema nimi John Travolta. Tere tulemast. Asi hakkas tunduvalt lõbusamaks minema. Miks ei tohi John Travoltal olla Malis nimekaim.

Kõrvalasuval fotol on giid John Travolta Malist ning vasakul üleval kleebib praamikapten eesti lipu kleepsu praamile.


Järgmisena sai küsitud giiditeenuse maksumust. 1 päevase giiditeenuse eest küsis John 50.000 kohalikku, see on siis peaaegu 100 Euri. Kuna mainisin, et seda on ikka liiga palju, siis noogutas ta pead, et ok, see on ju aafrika, nimeta nüüd oma hind. Järgmine hind tuli juba 5 korda madalam. 10.000. ok, seejärel sai paberile kirja pandud, et teenus on 10 tuh, selle sees on praamisõit, mille jaoks ma annan tema kätte kohe 5 tuh ja ülejäänud 5 tuh maksan siis, kui tulen praamiga tagasi. Ja kuna giidi üks ülesanne on viia turist kauplusesse ja valvata, et ta kindlasi midagi ostaks, siis sai veel kirja pandud et "no business" ja et pildistada võib kõike, kuhu ligi pääseb. Diil. Tegelikult oligi lahe ja sõbralik kuju, milleks rohkem hinda kaubelda, niigi praegu turiste vähe. Kuum aeg ikkagi.




Edasi sai hooga läbi liiva praamile sõidetud ja paarisaja meetrine reis algas.

Maha sõites on näha veel 2 valget turisti hollandist, kes just hakkasid teisele praamile sõitma. Ma pidin nüüd ainuke turist Djennes olema.

Linnas sai auto ära pandud ja paaritunnine ringkäik tehtud. Moseed parasjagu kohendati, siis et postkaardivaadet mul teha ei õnnestunud.



Paar pilti ikkagi väljaspoolt. Sisse pildistama saab ainult siis, kui maksta 10.000. Täitsa ära keelatud ei ole, nagu mitmes kohas on mainitud. Lihtsalt maksta tuleb ja siis saavad ka mitte-muhameedlased sisse.





Ringkäigule minnes ununes millegipärast veepudel autosse, ja 35 kraadi ning rohkem on selline kuumus, et janu hakkab ennast tundma andma. Ning suvalisest Djenne väikepoest, mis on kahel ruutmeetril, oli võimalik saada jääkülma Spraiti ! Ja müts maha Coca-Cola ees, sest peaaegu igal pool on saadaval külm jook. Mõnes kohas ühe hinnaga ja teises kohas 4 korda kallim, aga ka väga väikses kolkas on ta saadaval.

2 spraiti läks nagu vesi kerisele.



Siin valmistatakse käsitööna ehteid. Käevõrud ja muu.



Raamatutes ja netis on olnud soovitusi Djennes mitte giidi võtta, aga siis oleks jäänud osa nägemata, giidi kodused ja sugulased ja palju muud.



Foto kalaturult. Õige turg on muidu esmaspäeviti.


Kokkuvõtteks - linn oli üpris suur, hiljem sai veel autoga tiir peale tehtud. Aga mosee oli väiksem, kui ma arvasin. Varem nähtud fotode järgi arvasin, et on veel suurem. Ek see ongi nii, et mõni koht on pildil teistsugune. Näiteks Hassan II mosee Casablancas oli jälle tunduvalt suurem ja võimsam, kui arvasin.






Ja päeva lõpul juhtus teed küsides hoopis teistsugune lugu, mis läheb jälle sinna aafrika kategooriasse. Sai siis sõidetud edasi Burkina Faso piiri poole ja ühel kummalisel ristmikul sai mindud teeservas istuvatelt mundris meestelt teed küsima, sest tee hargnes kaheks ja teeviitu muidugi polnud. Michelini Aafrika kaart näppu ja uurima. Ülemus võttis kaardi enda kätte, vaatas pikalt, siis näitas kätte suuna, kuspool Burkina on, ning seejärel teatas, et kaart jääb nüüd talle. Kõike muud, aga seda poleks nüüd oodanud, ja peale selle ajas hirmsalt naerma. Aga kaart oli vaja tagasi saada, sest see oli mu parim Põhja-Aafrika kaart. Õnneks oli veel üks olemas, aga nii see asi ka ei käi, et võtab ära ja hakka astuma. Hädakisa peale öeldi, et ok, pane siia topsi sisse raha. Küsimise peale, et How Much?, vastati, et tee jaoks. Selge, asi lahendatud ja kähku minema. Täna on niigi nalja piisavalt saanud, ma ei saanud selle Mali John Travolta nime ja aadressi ka tõsise näoga üles kirjutatud.

Ööbimiskoha otsimine jäi ka hilise peale, nii et sai teelt ära keeratud ja paarsada meetrit kõrvale sõidetud. Tundus vaikne ja rahulik koht, sipelgapesa jalge ei olnud ja muidu ka ok, igatahes tee oli küllalt kaugel. Seekord oli öine temperatuur selline, et bussis oli kuum ka kõikide kahtiste uste ja luukidega. Uus magamiskoht sai sisse seatud bussi katusel, hea turvaline, loomad ei pääse ligi. Ja peakohal oli Aafrika tähistaevas.

Ja ikka ei ole kõik nii tore, sest veidi aja pärast hakkas kostma mootorratta hääl, mis aina ligines. Sellel rattal isegi esituli põles. Ja tuli ikka lähemale, korraks peatus, ning seejärel möödus bussist mingi 20 meetri kauguselt. Mingi lootus oli, et ei märganud võsas magajat, aga lõpuks kui märkaski, siis mis sest. Ega uut kohta otsima küll ei hakka, lihtsalt tuleb arvestada, et hommikul võib-olla juba kohalik rahvas UFOt uudistamas. Las siis olla.

Ülejäänud öö oli rahulik, kui mitte arvestada, et hakkas vihmale kiskuma ja lõi välku ja müristas ning korra sai jälle alla kolitud. Ja pärast väikest vihma sai jälle üles tagasi ronitud. See katusel magamine ongi sellisel reisil kuidagi eriline - tähed taevas ja loodusehääled ümberringi.

Ja hommikul õnneks rahvakogunemist ei olnud, kuid üks kohalik noormees ilmus ikkagi kuskilt välja ja jäi siis vaatama, kuidas hommikukohvi juuakse jne. Püüdsin selgitada, et magasin siin ja kõik on ok, viipekeeles selgitatu, et on ok jah, ja mingid sarvedega loomad on siin liikumas. Õnneks ei näinud öösel kedagi liikumas.

.



Malist välja vormistati kiiresti, aidati vastavaid vorme täita, ei mingeid probleeme

Jupp eikellegimaad ja oligi Burkina Faso.

Imelik, et siin vihma sajab, aga siin on ju vihmaperiood alganud.

PS. Lisasin eelmisele sissekandele mõned pildid, sest Bamako liikluskaose piltide üleslaadimise ajal kadus nett ja tagasi ei tulnudki.

Tuesday, April 27, 2010

Mali - Bamako

Mali,
Bamako
27.04.2010
Reisi 51 päev.



Viimane blogi sissekanne oli tehtud Mauretaania pealinnast, hommikusel lahkumisel sai otsitud üles internetipunkt, mis tegi ka koopiaid ning teepeale tehtud 30 koopat passist ja 30 koopiat passi viisa ja sisenemistempliga lehest. Hea, et vähem ei teinud, sest 29 kulus ära ja eriti hea, et just lõpus olid need koopiad olemas.

Tee peal siis sellised vaated.


Mauritaania kokkuvõte tuleb eraldi sissekandes, kõigepealt värsked muljed Malist.

Malisse sisse sai lihtsalt, piirivalve poolt vaadati passis olevat Mali viisat, nimi läks kirja kaustikusse ja võis edasi sõita. Järgmisena ilmus välja keegi, kes lubas abistada kindlustuse tegemisel, ja ei uskunud, et see on juba varem tehtud. Toll vaatas pealiskaudselt autot, pani oma kaustikusse nime kirja, ja muidugi ei saanud esialgu aru, kuskohas see estonia ikkagi on. Õnneks on kaasas suur euroopa kaart, mis aitab selgitada. Tegelik tollivormistus tehakse piirist 50 km eemal Nioros. Imelik oli tollist nii edasi sõita, et mingit paberit polnud, aga ju see asi käibki siin nii. Nioros oli toll enne linna, viibati, et sõida teise auto järel. Ukse taga paras järjekord, õnneks Tollis vaadati autot põhjalikumalt, nagu hiljem selgus, et mida "kaduud" ära võtta annab. Seekord kanti andmed arvutisse, seal hakkas silma tuttav ASYCUDA programm, kohe kodune tunne tekkis, tead mida ette oodata. Auto vormistuse eest tuli maksta 10000 CFA-d, mille kohta sai kviitungi ja millega pidi edasi minema kilomeetri kaugusele politseisse, et tempel peale saada. Politseis pandi tempel auto sissetoomise paberile ja küsiti veel 3000 CFA-d, paberit selle kohta ei saanud, veelkord nimi paksu kausta kirja ja siis anti mõista, et nüüd on ok.

Tee Bamakoni on Malis korralik, liiklus väga hõre, korraks oli lootus õhtuks enne pimedat kohale jõuda, kuid läks teisiti. Piiripunktides ja tollis läks liiga kaua aega ja Niorost oleks pidanud varem startima.

Ei tahtnud pimedas Bamakoni sõita, mis sest, ei jäänud oli alla 100 km. Proovisin leida rahulikku paika magamiseks, aga ei õnnestunud, sest õige aeg oli mööda lastud. Seda õiget aega ongi kuidagi hästi lühikeselt, sest pimedaks läheb väga ruttu. Ja kuskile külaserva ka ei taha ennast magama sättida, sest nii kui peatud, hakkab rahvast kogunema, märkamatuks ei õnnestu kuidagi jääda.

Ning hämaras või pimedas leitud magamiskohaga kaasneb mõnikord see, et hommikul ärkad ja avastad, laagripaik on nähtav kilomeetrite kauguselt. Ja keegi juba tuleb. Jooksuga.

Korraks tekkis mõte sõita see viimane jupp maad pimedas Bamakoni, aga sisetunne ütles, et see ei ole Aafrikas eriti hea mõte. Teepeal liikus pidevalt valgustamata hobuveokeid - tegelikult eesliveokeid ja jalgrattureid. Ja teeaugud ja loomad ja kõik see kokku on ikkagi liiga riskantne.



Õnneks hakkas järjekordsese küla sildi - külal tore nimi Nossomombougu - juures silma üpris viisakas reklaam "Auberge Le Beledougou".

Järjekordselt öömaja täpselt õigel ajal, järgmine silt viitas juba vasakule ja seal see öömaja oligi. Üllatuseks rääkis peremees ladusat inglise keelt, pakkus kõigepealt tuba (10000 CFA-d), aga oli nõus ka sellega, kui rändur autoga hoovi sõidab ja autos magab. Dušš oli selline tüüpiline "aafrika dušš", vastavas ruumis on suur ämber veega ja siis suurem kruus, millega seda vett omale peale kallata. Ja peale õhtusööki sai ennast kohalike moodi tee ääres sisse seatud, see tähendas, et istuti suure tee ääres kes tooliga ja kes välivoodiga ja joodi teed.
Peremehe jutu järgi turiste praegusel ajal peaaegu ei liikunud, sest esiteks oli juba liiga palav ning teine suur probleem turismile on Mauritaania. Mauritaania sellepärast, et paljud kontrollpostid tahtsid "kaduud" nagu juba varem mainitud. Ja teine suur põhjus oli viimane inimrööv 2009 talvel suurel Nouadhibou-Nouakchott maanteel, mis samuti mõjub turismile negatiivselt.



Magamamineku ajal pakuti välja, et äkki polegi vaja autot hoovi ajada ning las kauge külaline magab siinsamas suure Dakar-Bamako tee ääres autos. Esimene mõte oli, et siis oleks võinud ju suvalises paigas magada aga veidi hiljem ei tundunudki see koht enam ebaturvaline. Sest peatuskoht oli ikkagi võõrastemaja ees. Ja et mingeid probleeme ei oleks, magas öö otsa auto korval kahe kokkulükatud tooli peal turvamees. Veidi mürarikas muidugi oli, kui suured autod 10 meetri kauguselt mööda
sõitsid, aga neid polnud õnneks palju. Hommikuks harjus ära, mõnel rock festivalil on hullem olnud.

Igaks juhuks panen siia ööbimiskoha koordinaadid, kui kellegi veel plaanis enne Bamakot peatuda. Ja süüa sai selles "Auberge Le Beledougous" samuti hästi.

Hommikul sai jätkatud teekonda Bamako suunas, läbides Bamako eeslinnu oli selge, et öise sõidu vältimine oli ainuõige.

Bamakos oli kõigepealt vaja leida üles Burkina Faso saatkond ning seejärel taotleda viisa. Saatkonna kohta näitas Lonely Planeti Bamako kaart, et saatkond asub edelas 400 meetrit väljaspool kaarti. Ja Rough Guide kaart näitas, et saatkond asus hoopis linna vastasservas, aga õnneks oli varem teada, et see RG info oli ebaõige.

Saatkonnani sõitmine võttis aega mingi paar tundi, või tundus see aeg lihtsalt pikk. Sest linnaliiklus oli korralik kaos. Teedevõrk oli samuti alguses arusaamatu, suured teed küll korralikult mitmerealised ja asfalteeritud, aga kõrvalteed kitsad ja täis suuri auke. Ning liiklus elas hoopis oma elu, suunda õnneks näidati tunduvalt rohkem, kui paljudes muudes aafrika linnades ja signaali kasutati samuti palju rohkem. Väga palju sõitus autode vahel mopeede ja mootorrattureid, liiklus meenutas väga Itaaliat, kuid oli tunduvalt kaootilisem. Pärast paaritunnilist sõitmist saigi õige kant üle leitud, seejärel avastasin tee äärest USA saatkonna, mis tundus olevat ainuõige koht aadressi küsimiseks. Tänaval olevad turvamehed eriti inglise keelest midagi ei mõiganud, kuid valge inimene kutsuti kohe sisse ja sees õnneks üks kodanik jagas niipalju keelt, et oskas näidata Burkina saatkonna suuna. Veel paar liiklusummikut ja õige koht oligi käes. Saatkonnas anti luugist 3 blanketti täitmiseks, sooviti 3 pilti ja loomulikult "money". Eurosid ei tahetud vastu võtta, passi koopiaid samuti mitte. Pikapeale sai blanketid ühiste jõududega ära täidetud, millegipärast oli vaja korralikult täita kõik lahtrid, midagi ei tohtinud täitmata jääda, näiteks oli vaja isa ja ema nimi.

Lahtrisse "kontaktisik Burkinas", anti mõista, et kirjuta midagi, täitmata ei tohtinud jääda. Raha kohta kirjutati paberile, et maksta tuleb 33200 CFA, ehk u 50 EURi. Paberid uuesti luugist sisse ja siis sai hakatud otsima rahavahetust.

Pool kilomeetrit enne saatkonda oli silma hakanud üks Western Union silt, igaks juhuks otsustain minna mitte jalgsi vaid autoga, väljas oli ikkagi 38 kraadi ja õigesti tegin, sest see punkt raha ei vahetanud. Ainult ülekanded. Tagasi autosse päikese eest varju ja edasi läks sõit linna suunas juba tuttavatesse liiklusummikutesse panka otsima.




Paarikümne minuti pärast hakkas panga silt paistma, pank ise oli korvaltänaval, ning parkimiskohta panga ees loomulikult polnud. Ja kui kaugemal kahe auto vahel juhtus vaba koht olema, siis seekord oli see kuumus teinud tähelepanuvõimega oma töö ja paremale keeramisel kuuldus mingi kahtlane krigin. Peeglisse vaadates selgus, et olin küljega keeranud vastu parkivat autot. Nonii, seda jama veel vaja, oli esimene mõte. Teine mõte oli see, et nüüd peab hakkama äkki asju ajama politsei ja kindlustusega, aga pass on ju saatkonnas. Kohale kogunenud rahva seast soovitati, et autot mitte rohkem liigutada, mitte ning seejärelt tõsteti mitme mehega teine auto pool meetrit kaugemale ja anti mõista, et tuleb oodata auto omanikku. Ja autot soovitati mitte liigutada sellepärast, mitte et politsei tuleks, vaid et rohkem mõlke ei tekiks. Kaitseraua peal olevate kriimustuste kohta anti mõista, et "no problem". Eks näeb. Mõnikord tähendab see seda, et ongi no problem ja teine kord vastupidi. Selgitasin, et lähen panka ja tulen kohe tagasi. Pangas olid õnneks konditsioneerid ja natuke jahedam, raha vahetamiseks küsiti passi, mida loomulikult polnud, proovisin näidata juhiluba, kuid see ei sobinud. Õnneks oli alles eestis tehtud passi värvikoopiaid, mis kõlbasid. Protseduur üpris kiire - ühe luugi juures täideti arvutis mingi vorm, siis võeti sellele klaasseina taga istuvalt ülemuselt kinnitusallkiri ja seejärel sai pärast mõningat sabasseismist eurod vahetatud kohaliku raha vastu (kursiga 645 CFA, parem kurss kui piiripunktis). Tagasi kriimustatud autode juurde minnes selgus, et teise auto omanik oli välja ilmunud, vaatas kriimustust ja seejärel süüdlast pilguga "no problem" ja oligi kogu lugu.

Tagasi läbi ummikute saatkonda. Juba tuttav tee ja tuttavad politseinikud. Saatkonnas võeti raha vastu ja öeldi midagi kohalikus keeles. Nõutu näo peale selgitati "three o'clock", selge, kell kolm tagasi. Tänava teises otsas oli võimalus parkida auto paariks tunniks puuvarju, sest parkimisel tehtud "apsakas" andis märku, et ära praegu rohkem sõida, kui just väga pole vaja. Muidu on buss varsti selline, nagu Bamako Toyota väiksesd ühistranspordi bussid, värvi aga roheliseks ja sulabki ilusasti linnapilti. Küljeuksed eest ära, aknad samuti, puust pingid sisse, ja teenimisvõimalus missugune. Tagaluugil on kiri, et võib vedada kuni 20 inimest, aga tavaliselt tundub olevat neis tublisti rohkem, valgus igatahes läbi ei paista.




Pilt ajutisest laagrist puuvarjus saatkonna juures.

Edasi järgmist ööbimispaika otsima minnes selgus, et on ikka suur linn küll. Plaanitud peatuspaik on teisel pool Nigeri jõge ja paar suurt teed linnas ootavad uut asfalti. Need, mis sillale viivad loomulikult. See liikluskaos on omamoodi lahe, proovisin paar korda fotokaga filmida, kuid lõpuks kukkus fotokas armatuurlaualt ja fotoka vigastamisega ei tahtnud rohkem riskida. Korraga sõita ja filmida ikka ei õnnestu. Lisaks on vaja GPSi jälgida, et lõpuks ometi see kämping üles leida. teid on linnas ühesuunalised, ja see selgub tavaliselt siis, kui arvad et just seda teed mööda oleks vaja sõita. Peatud korraks foori taga, ja juba proovib keegi esiklaasi pesta paarikümne sekundiga ja kohe seejärel soovib selle eest tasu. Ning kohe on ka kerjused akna taga.




Veel paar tundi lahedat Bamako liiklust, ja õige teeots oligi käes. Camping "Le Cactus", mis on 12 km linnast väljas, sai valitud just sellepärast, et seda oli paljudes reisiblogides soovitatud. Koht oli üpris kergesti leitav, ja hoolimata sellest, et jõgi oli paarisaja meetri kaugusel, puudusid sääsed, nii et sai rahulikult uksed-aknad pärani magada. Sisalikud jooksid ringi, mõnda onnestus isegi jäädvustada.





Ja kuumust on ikka parasjagu ja rohkem. Varahommikul juba 29 kraadi ja päeval 38 ja pidi veel soojemaks minema. Siin reisimiseks oleks temperatuur palju sobilikum talvel, jaanuaris-veebruaris, siis on natuke jahedam. Ja pealegi on algamas väiksem vihmaperiood, mis tähendab, et mõned väiksemad teed võivad muutuda läbipääsmatuks.

Kuumaga keeldub töötamast inverter, mis tähendab, et igasugu fotoka ja muid akusid saab laadida ainult varahommikul. Ja mobiilileviga ongi nii, et AirBalticCard siin omale roamingu partnerit ei leia, samuti ei ei leia Tele2 ega Elisa.


PS. Panen jutu üles, loen läbi ja kõik tundub kuidagi katkendlik. Väga palju on puudu. Killustatud. Kirjutad pool päeva ja siis loed ja parandad kirjavead ja tundub, et enamus jääb edasi andmata.

See vist ongi see Aafrika omapära, et kõik on kuidagi suur. Sõidad nädal otsa ja siis vaatad kaardilt ja avastad, et liikunud oled ainult natukene. Ja Euroopas saad 4 päevaga peaaegu teise otsa. Lissabonist Tallinna.

Järgmine sihtpunkt on Djenne

Thursday, April 22, 2010

Mauritania

22.04.2010
Mauritania
Nouakchott
Auberge Sahara


Veel kaks sõiduvaba päeva. Mis on omamoodi ka puhkepäevadeks, ehhki tegemist ja asjade sättimist on piisavalt. Auto kõrbetolmust puhtamaks, seejärel suurem üleriiete sorteerimine, sest siin ju neid praktiliselt vaja ei ole. Stardipäeval, 8 märtsi varahommikul oli eestis -13. Nii et soojad riided teise kotti ja mingiks ajaks silma alt ära.

Ja kämping on samuti mugav, puhas. Paljude teiste rändurite poolt soovitatud peatuspaik. Wifi olemasolu ja mugavad tingimused selle kasutamiseks olidki määravad, et just siin aeg maha võtta. Eestlast polnud samuti nähtud, kuid asukohta teati, ju vist sellepärast, et lätlased olid siin kunagi varem peatunud.
Linnas on vaja teha veel vähemalt 20 koopiat passi pildiga lehest ja samapalju sisenemistempliga lehest, et edasiste kontrollpostide läbimine oleks kiirem.

Ja päikeseloojangu ajal ilmuvad välja sääsed, ja närivad rõõmuga katmata kehaosasid. Ja mõned pääsesid öösel sääsevõrgu alla. Kas siis läbi võrgusilma või kuskilt serva vahelt. Mis tuletas veelkord meelde, et need pole meie ohutud putukad, vaid selles kandis on murrab su enne väike sääsk, kui lõvi ja aeg on hakata võtma Malaronet. Sest Mauritaania (välja arvatud põhjapiirkond) kuulub juba malaaria riskipiirkonda, ning ega edaspidi olukord paremaks ei lähe. Miks just Malarone - lisamõjusid pidi olema vähem, kui lariamil. Eks paari päeva pärast näeb, millised kõrvalmõjud ilmnevad.

Kõrval pildid kämpingust. Ehitustööd on pooleli.



Proovisin autot parkida maja varju, muidu päike kütab sees tõelise sauna, aga ei õnnestunud, põhjamaisele inimesele harjumatult paistab päike otse lagipähe, mingit varju kõrvale ei taha tekkida. Ja täna on veidi jahedam, ainult 31 kraadi.

Järgmisena tuleb teha blogisse eraldi leht teiste reisil kohatud rändurite kohta, sest viimase paari päeva jooksul olen kohanud mitmeid, kellel on plaanis reisida kas auto või mootorrattaga kuni Lõuna-Aafrika Vabariigini ning siis mööda idapoolset rannikut tagasi üles




.

Tuesday, April 20, 2010

Mauritania - Nouakchott

20.04.2010
Reisi 43-s päev
Temp 36 kraadi
Camping Auberge-Sahara
Nouakchott, Mauritania
N18.06.156'
W15.59.824


Kohe tuleb lisa ...
...

Morocco - Dakhla





Dakhla oli eelmise aasta Maroko reisi kaugeim paik, ilusa rannaäärse promenaadiga väikelinn. Kesklinn oli suhteliselt puhas. Isegi internetipunkt õnnestus leida, kuid kasutada sai ainult MSN-i, ühendus katkes ja kadus. Blogi uuendamist ei olnud mõtet isegi üritada.

Dakhlast kuni Mauritaania piirini on korralik tee, veidi maad peale Dakhla teeristist allapoole oli teeveeres bensiinijaam ja kohvik sildiga "Cafe Tropic of Cancer", ehkki küll mitte täpselt Vähi pöörijoonel. Ei mingeid suveniire ega muud pöörijoone teemalist kraami, nagu näiteks Rovaniemis. Plaan oli leida enne piiri mingi internetiga ööbimispaik ning hommikul vara piiril olla. Peatuspaigaks sai esialgu valitud Complex Barbas, kuid kuna väljareklaamitud internet ei töötanud - vastuseks tavaline "no connction", siis sai sõidetud allapoole.
Käiku läks Plaan B - leida tee ääres mingi Bush Camp ja rahulikult öö ära veeta.
Ning järgmist magamiskohta välja valides ei saanud arugi, kui Maroko-Mauritaania piir oligi kätte jõudnud. Ja ööseks suletud, sest hakkas juba hämarduma.

Enne mind ootas piiriületust mingi 20 - 30 autot, tee ääres olid paar söögikohta, mis pakkusid samuti majutusvõimalust vastavalt igale maitsele (ja rahakotile). Kõigepealt pakuti valgele mehele üpris korralikku tuba koos eraldi dushiruumiga, kuid samuti oli võimalus magada ühises ruumis põrandal. Hakkasin uurima, et kas siin midagi kämpingumoodi ka on, aga veidi aja pärast jõudis kohale, et kui ma oma auto järjekorrast ära võtan ja kuskil maja taga hoovis magan, siis on hommikul vaja jälle saba lõppu koht sisse võtta. Küsimise peale, et millal hommikul piir avatakse, arvati teiste ootajate poolt, et avatakse vist 8 - 9 ajal, siis kui piirivalvurid ja tollimehed üles ärkavad ja piiri lahti teevad.
Eks see oli sama mõttetu küsimus, midagi sellest teemast, et mis kell buss väljub.



Järgnevalt sai aega parajaks tehtud teemajas telekast jalkat vaadates ja uue tuttavaga reisimuljeid vahetades, sest peale kohaliku rahva oli piiriületuse järjekorras ka jalgrattur Sveitsist, kelle seekordne reisisiht oli Senegal.

Hommikul oligi avamine kell 9 ajal, kui autod hakkasid kahes reas liikuma esimese tõkkepuu poole. Dokumentatsioon - vajaliku kollase vormi sai mingi kohaliku "tollimaakleri" käest, kes istus piiripunkti seina ääres kasti peal, seejärel selle vormi ise teise kasti peal ära täitis ja jäi siis ootama täitmise tasu, 5DH tundus olevat piisav. Edasi tuli sõita tollitsooni, jätta auto seisma ja minna esimese putka juurde, kus oli juba paarkümmend piiriületajat luugi ümber troppis koos. Elavat järjekorda kui niisugust polnud, aga passid pandi aknalauale järjekorda ja seda passirida nihutati siis vähehaaval luugi poole. Igaüks pidi ise oma passil silma peal hoidma ja terve saba valvas, et keegi oma passi kuskile ettepoole ei sokuta. Ja samal ajal oleks pidanud ise vaatama, kuidas autot vähehaaval edasi nihutada, sest igaüks proovis oma autoga edasi sõita, niipea, kui mingi vaba koht eespool avanes. Peaaegu tund aega seda esimest saba, siis hüüti luugist "Tarmo!", ulatati üle peade pass ning seejärel tuli minna teisele poole teed, kus sama seltskond oli troppis koos tolli ukse taga, leida keegi, kes vaatab üle auto ja paneb templi auto maalt väljaviimise paberitele.

Vahepeal püüdsid tollimehed korraldada mingit eraldi järjekorda nendele, kes saabusid Marokosse ja eraldi maalt lahkujatele, kuid see läks kiirest üle tavaliseks rahvasummaks ukse taga. Auto kontrollimise protsess oli selline, et tollimees tuli ja kogus rahvasummast mingi 6 - 10 passi, seejärel mindi esimese auto juurde, nende passide omanikud kaasas, seejärel kõik koos järgmise auto juurde jne. kuni kõik 10 olid üle vaadatud. Järgnevalt tuli oodata mingi paarkümmend minutit, kuni tollimees tuli peotäie passidega ja hakkas neid omanikele välja jagama. "Milleks on vaja teha siin sellist Aafrikat?" arvas üks vanem meest Gambiast, vägisi tuli meelde kohalik käibefraas, et kas me sellist aafrikat tahtsimegi.

Lõpuks siis said need formaalsused korda. Edasi tõkkepuu, seejärel vaatas passi sõjavägi ja mainist et nad näevad esimest korda siin eestlast, mis sest, et minu andmetel on siit üle läinud nii Crazy Estonians 2002 kui ka Rebaseonu 2006. 4-aastane intervall siis. Ja võib-olla veel mõned rändurid. Veel üks passikontroll, pass luugist sisse, jälle vaadati huviga eesti passi, andmed veel ühte kaustikusse kirja ja sooviti head teed.

Viimane tõkkepuu avanes ja selle taga paistis paras teedeta kuumaastik, ainult et kivine,liivane ja silma hakkas mitmeid põlenud autovrakke.



Maroko ja Mauretaania vahel on jupp maad, mingi kilomeeter vist, mille nimi on eikeelegimaa, ehk siis "no man's land". Teed kui niisugust ei tundunud olevat, mingid liivased ja kivised rajad suundusid lõuna poole. Ja samuti oli siin "turg", kus oleks saanud bussi maha müüa ja siis kähku Marokosse tagasi jalutada. Samuti on siin võimalus nii raha vahetada kui ka muud träni osta ja müüa.

Ja kohe ilmus auto juurde giid, kes soovis 20 eurot ja lubas mind selle eest turvaliselt Mauretaania piirini juhatada. Ja hoiatas, et siin on maamiinid ja eks ma ise tean, millega riskin, kui kavatsen ise sõita. Kuna eespool ukerdas mitmeid suuremaid ja väiksemaid masinaid üle kivide ja läbi liiva Mauretaania poole, siis sai loobutud giidi teenusest ning sõidetud viimase auto jälgedes keskmilselt 10 kilomeetrise tunnikiirusega.

Giid jäi järgmist nõrganärvilist (loe: rahakat lolli) ootama.

Ja kuna tõeline eestlane huvitub alati sellest, et mis keegi temast arvab, siis jäi ka mulle veidi kripeldama, et mida ta küll mõtles, kui tuleb kummaliste EST kleepsude ja kirjadega bussiga, ei taha rahaliselt toetada ja siis arvab miinivälja kohta, et "no problem for this car".



Paar pilti ka läbi autoakna, sest välja kolama polnud tahtmist minna, idee oli sõita täpselt eelmise auto jägedes ja eeldada, et ta teab, kuhu peab sõitma.


Maroko:
Kokku 13 päeva ja 3334 km
Reisi algusest 13348

Diisel Marokos keskmiselt 7,3 DH/liiter ehk u 10 EEK
Diisel Lääne-Saharas 5 DK/liiter ehk 7 EEK liiter
Kämpingud alates 18 DH kuni 60 DH
Internetipunktid 5 - 10 DH tund



Soovitusi tulevastele ränduritele: alates Guelmimist kuni piirini oli tublisti üle kümne politseiposti, täpselt ei lugenud, seega selle maa jaoks soovitus teha igaks vähemalt 15 koopiat passi pildiga lehest. Endal olid sellele lehele juba varem prinditud auto andmed (mark ja reg.number), Marokosse sisenemise kuupäev, vastav politsei number, mis on ka passi kirjutatud ning elukutse. Lisaks veel kodune aadress. Selline koopia ehk "fiche" kiirendab oluliselt kontrollpunktide läbimist. Üldjuhul piisas sellest, et ulatada autoaknast koopia ning passi polnudki vaja näidata. Eelmine sügis oli neid politsei poste veel rohkem. Tavaliselt nad ongi enne ja pärast mingit asustatud punkti, enamus Laayoune ja Dakhla vahel.

Ning pärast Dakhlat oli selline politseipost, kus sooviti näha Mauritaania viisat. Sest alates 2009 novembrist seda enam piirilt ei saa. Kuna viisa oli olemas, siis sooviti "head teed" ning edasi oli ainult tühi tee, liiklus praktiliselt puudus. Ühel pool ookean ja teisel pool lage kivikõrb. Ja enamus aega oli mõlemal pool kivikõrb.

Thursday, April 15, 2010

Morocco - El Ouatia

15.04.2010 El Ouatia
N 28°29.264`
W 11°19.321`



Need esimesed kaks pilti on tehtud ookeani rannikul Sidi Ifni lähedal. Koha nimi on Legzira Plage.

Sellist ookeaniranda, mis meenutab meie oma pankrannikut, tundub olema siin kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa. Siin on aga kõik see rannik on punakas, mitte valge ega hall.

Rannahooaeg on siin samuti veel algamata ehkki vesi tundus küll soe.















Järjekordne hea näide, et auto peale mahub hea kõrge kuhi, kui ilusasti paigutada.







Esimene laevavrakk, edaspidi peaks neid rohkem olema.

Enne auto jõudmist laeva kõrvale tuli teda järjekordselt liivast välja kaevata ning seejärel rehvidest enamus õhku välja lasta, et oleks võimalik selles pehmes liivas sõita. Tavalise õhkutäis rehviga kaevab auto ennast kähku põhja peale kinni.


Seekord palju ja pikka juttu ei tule, sest see jutt on kirjutatud prantsuskeelset klaviatuuri kasutades, väga paljud tähed asetsevad hoopis mujal ja kogu teksti tuleb korralikult kontrollida, sest muidu ei saa enam ise ka aru, mis siin kirjas on.


Ja viimased kaks päeva on tulnud veidi vihma - kuidagi imelik, et siin ka vihma sajab.













Tuesday, April 13, 2010

Morocco - Tafraout

13.04.2010 - Camping Granite Rose, Tarfaout
N 29.43.042
W 8.59.084

Ilus ja väga puhas kämping, veidi linnast eemal, vaikne. Ka hind on normaalne, auto + 1 reisija + elekter läks kokku 40 DH, ehk siis 56 EEK. Ja Wifi on tasuta, nii et kui auto receptioni lähedale parkida, siis saab autos piiramatult internetti kasutada. Enamuses kohtades on netiühenduse hind 10 Dh/tund.

Tagasivaade möödunud päevadele:

Mauretaania viisa sai kätte juba enne kella kahte. Viisataotlus oli 2 lehekülge ning araabia ja prantsuskeelne, nii et täitsin need lahtrid, millest sain aru (nimi ja perekonnanimi ja veel mõned) ning ülejäänud jäid lihtsalt täitmata. Vastuvõtmisel need täitmata lahtrid kedagi ei huvitanud, küsiti ainult, et kas ühekordne viisa või kahekordne. Kuna eriti palju muid võimalusi tagasi tulla ei ole, siis sai võetud kahekordne. Maksma läks 510 DH.

Järgnevalt sai mindud tagasi Mali saatkonda, seekord koos passiga ning muude vajalike dokumentidega. 2 passipilti ja koopia passist. Mali viisa saamine osutus üllatavalt lihtsaks ja mugavaks. Taotlusesse läks nimi, sünniaasta, kodakonsus, elukoht, amet ning millal soov Malisse minna. Kõik. Passi number ka muidugi. Siis paluti oodata ning mingi 15 minuti pärast toodi pass koos viisaga. Suurde kaustikusse tuli anda oma pildi kõrvale allkiri viisa kättesaamise kohta. Oligi asi korras. Ja nagu etikett ette näeb, vaatas ametnik mu pastakat, küsis, et kas ta võib selle endale jätta ning seejärel torkas omale taskusse. Igatahes Mali saatkonnast jäid äärmiselt positiivsed muljed.

Üle High Atlase sõiduks sai seekord valitud väiksem tee. Vasakul foto Tizi-n-Tichkast, mis on küll väga ilus ja korraliku asfaldiga, kuid seda sai eelmise reisi ajal juba 2 korda ületatud. See pilt on tehtud oktoobris 2009 õhtupoolikul. Millegipärast on mul alati õnnestunud jääda selle ülesõidu lõpetamisega pimeda peale.









Demnate - Quarzazate tee on 158 km ehtsat mägiteed, liiklus peaaegu puudub ning kõrgeim ülesõit on 2190 m kõrgune Tizi-n-Fedrhate.

















Kuidagi õnnestus selle tee peal esimene rehv ära lõhkuda, nii et veidi läks aega, enne kui sai leitud enam-vähem normaalne koht 2005 m kõrgusel rehvivahetuseks. Edasi sai paigaldatud tõkiskingad ja mõned lisakivid, et auto veerema ei hakkaks ning pakiraamilt tagavara rehv alla võetud. Neid on õnneks kaasas piisavalt. Igatahes mingit naela näha polnud, ju siis sai järjekordsest külast läbisõiduga mingi orgi otsa sõidetud.

Rehviparanduse leidmine polnud mingi probleem, tuli lihtsalt külast läbi sõites vaadata, kus on suurem rehvivirn töökoja ukse taga. Ja kuna oli näha, et kohalik mehaanik tegeleb ka muude parandustöödega, siis sai õlivahetus samuti ära tehtud. Maksma läks see õli ja filtrite, sealhulgas ka õhufiltri vahetus kokku 150 Dh. Selle õli vahetuse oleks saanud ka ise ära teha, aga parem on teha sellises kohas, kus saab auto alla minna, sest põhjakaitse tuli samuti vahetuse ajaks eemaldada.

Ja siin juhtus see, mis ikka mõnikord juhtub kevadisel ajal, kui mägedes sulab lumi. Tee on saanud väikeseks jõeks ja see auto siit edasi enam ei lähe. Veerand tundi hiljem jõudsid samasse kohta 2 saksa mootorratturit, kes oma rattad siit läbi lükkasid, aga neljarattaline on ikka midagi muud, kui 2 kaherattalist. Tuleb seekord tagasi pöörata.
Koht on 2496 m kõrgusel, tee laius mingi 3 meetrit ning lähima tagasipööramiskohani ka paarsada meetrit, mis tuli lihtsalt tagurpidi läbida.

Tagasipööramise momendist kahjuks pilte ei ole. Sellel momendil lihtsalt ei tulnud pähe, et oleks võinud sellest mäeserva peal ukerdamisest paar pilti ikka teha. Ja tagasi suurele teele polnud ka eriti palju sõita, vaevalt paarkümmend kilomeetrit.

See ilus mägine tee Sirwa mägedes Anezalist Askaouni oli valitud Chris Scotti "Morocco Overland" raamatust (MH7). Tee pidi mööduma mõne kilomeetri kauguselt Jebel Sirwast (3304 m).
Kuna suvel on Marokos üpris kuum, siis on külastamiseks sobivamad ajad kevad või sügis. Kevade kasuks on see, et päevad on tublisti pikemad, aga suurvesi teeb oma töö ja mitmed kohad on raskesti ligipääsetavad. Sügisel on küll tunduvalt kuivem, kuid läheb vara pimedaks ning Aarikas pimedas sõitmist tuleks vältida niipalju, kui võimalik.

Alates sellest, et sõidetakse ilma tuledeta, kuni pole veel kottpime, jalgrattad on vist kõik ilma tuledeta ja helkuritest ei tea vist keegi mitte midagi.

Thursday, April 8, 2010

Morocco - Rabat


Jälle tagasi Marokos. Kirjutatud Rabati kesklinnas avalikus internetipunktis.
Seekord sai laevaga Barcelonast Tangeri poole teele asutud. Säästis üle 1000 km Hispaanias sõitmist. Ja laevapilet on peaaegu sama hinnaga, kui Tarifa-Tangieri pilet - 126 EUR.
Huvitaval kombel anti isegi kajutikoht.
Kõrvalolev pilt on tehtud autotekil.

Seiklustest piiril hiljem pikemalt, aga Aafrika poliitilist kaarti ei tasu auto küljele kleepida, igal riigil on piiridest oma nägemus ning ühiste jõududega kaart eemaldati ja lisati vist minu toimikusse.

Pass on momendil Mauretaania saatkonnas ja ootab viisatempleid. Lisan siia saatkonna asukoha koordinaadid (N33°58.838; W6°49.844). Mitmekordse viisa maksumus on 510 DH, lisaks on vaja 2 fotot ja 2 koopiat passist. Dokumendid ja raha võeti rõõmuga vastu, 4 tundi hiljem peaks passi kätte saama. Mali saatkond on u 100 meetri kaugusel (N33°58.744; W6°50.015), ei mingit järjekorda, aga ainult passi koopiaga jutule ei võetud, tuleb ikka koos passiga hiljem tulla.