Veel Etioopiat

89. päev
04-04-2011
Etioopia, Addis Abeba,
Wims Holland House,
Reisi algusest 14648 km

Olukorrad, mis jäid fotosse ja videosse võtmata.
Väike küla Dabat, 74 km Gondarist põhja suunas. Esialgu tundus, et tavaline Etioopia küla. Võtsin kiiruse maha, et kedagi mitte alla ajada. Lapsed ja täiskasvanud ja eeslid ja kanad ja kitsed, kõik elavad ju tee peal. Ja järsku ebaharilik vaatepilt – samas suunas jalutavad kaks seljakottidega valget inimest, kohalikest lastest ümbritsetuna. Jõuan kõrvale ja peatun, ning küsin, at kas kõik on ikka korras? Või on järsku küüti vaja?
Tegemist oli ungarlastega. Gabor ja Ezster. Gabor on juba seitsmendat aastat teel, seljakotiga ja kohaliku transpordiga, Etioopia on 121-ne riik külastada.  Muljetavaldav.

Kohalike jaoks oli selleks korraks etendus läbi. Ei mingeid pastakaid ega raha. Paarkümmne sekundi pärast lendab paar kivi bussi suunas. Esialgu tuleb meelde kaks võimalust, kas sõita edasi või siis jääda seisma ja hakata vastu loopima. Käiku läheb esimene võimalus.

Kuna tagaklaas on siiani terve siis annab Gabor nõu see mingi materjaliga kinni katta. 10 minutiga on asi tehtud, mullikile ja maccaivari teip aitavad peaaegu alati hädast välja. 
Meie edasine omavaheline suhtlus käib inglise keeles, ehkki ungari keel pidi kuuluma soome-ugri keelete hulka. Igatahes oma emakeeles meil suhelda ei õnnestunud. Ja veel oli omavahel võimalik rääkida vene keeles, mis oli eriti kasulik siis, kui kohalikud olid kõrval ja oli vaja mingite hindade või teenuste üle arutleda.

Blue Nile Falls. Kosele on ehitatud tamm ja elektrijaam ja sellega on kosest alles jäänud vaevalt veerand. Võib-olla kümnendik. Kui sedagi. Kuid pilt on ikkagi võimas. Kõrval on näha, kust kaudu vesi on varem voolanud. Tee lõpeb hüdroelektrijaama väravas, kõrval on piletite müük. Kahel pool teed müüakse kõike söödavat ja mittesöödavat.

Vahepõikena Etioopia rahaühikutest. Etioopia raha on birr, ja 1 EUR = 23,5 birri, ehk teistpidi võttes on 100 birri u 4 Eurot.  Püüan mitte olla vanamoodne ja jätan kroonihinnad arvutamata.

Pilet maksab 15 birri, paar minutit hiljem selgub, et ise vaatama minna ei tohi, kaasa peab tulema kohalik giid. Lisaks siis veel 50 birri, õnneks räägib giid üpris soravat inglise keelt, nii et saab kohaliku elu-olu kohta küsimusi esitada. Auto juurde minnes selgub, et keegi kirjutab välja ametlikku parkimiskviitungit ja soovib saada 5 birri. Mitte et hind jalust maha võtaks, aga asi on põhimõttes, ning selgitan, et ma sõidan nüüd kose juurde ja ei kavatsegi siin parkida. Neile on vist samuti kindel kavatsus raha saada, ja vastus on, et see ongi kose juures parkimise pilet. Ok, las ta siis olla. Kose juurde viiv tee on selline, et kiirus saab olla maksimaalselt 20 km/tunnis.

Kose juures ilmub kohe välja keegi noormees, kes teatab, et tema valvab niikaua autot, kui me ära oleme. Võiks ju arvata, et näe kui tore inimene, aga elu näitab seda, et alguses ei räägi keegi rahast ja hiljem küsitakse mingi korralik summa. Näitan talle parkimise kviitungit ja viipan giidile, et nüüd on tema kord parklavahiga suhelda.

Õnneks saab giidiga kohalikest kommetest rääkida, tagasi auto juurde tulles üritan järjekordselt selgitust saada, miks küsitakse igal pool valge inimese käest vähemalt topelt hinda. Nn “Faranji price”. Vastuseks tuleb, et valged on ju rikkad ja miks nad siis ei võiks maksta. Tuttav jutt ja suhtumine.
Näitan bussi kõrval parkivale kohaliku numbrimärgiga uuele Toyota maasturile, mille hind ületab minu 24 aastat vana sõiduki hinna vähemalt 10 kordselt.  Selget vastust ei tule. Kuna sooja on üle 30 kraadi, siis ostan kaks “Spritet”, omale ja giidile. Muidugi turistihinnaga, 10 birri tk. Ja hiljem viib giid mind oma kulul hüdroelektrijaama kohvikusse kohaliku hinnaga kohvi jooma. Siin on kohalik hind 2 birri tass. Mujal on tavaliselt 3 ja Gondaris küsiti 10.  
Pildid tee äärest.

 Auto jäänused, kohandatud elamiseks.

Põhja-Etioopia. Debre Damo – platool asuv kirik, kuhu pääseb ainult köite abil. Külastamine pidi olema tasuta ja on lubatud ainult meestele. Ülalt ripub alla 2 lapitud köit. Ühe ots tuleks siduda omale ümber kere, see oleks julgestuseks, ning teisest tuleb siis üles ronida, kasutades kaljukonarusi. Teise köie mõlemad otsad on üleval, üks ots korralikult kinni ja teisest siis mehed sikutavad. Kohe selgub, et siin on mul kodune töö jäänud tegemata – ilma julgestusköieta ma sinna üles ega alla poleks saanud. Ikkagi 15 meetrit, peaaegu 5-kordse maja kõrgus. Olesks ikkagi võinud vabal ajal kaljuronimist harrastada. Kunagi ei tea, millal mõnda oskust vaja läheb.

Ja siis, kui on plaan alla minna, selgub, et allaminek on tasuline. Nii need asjad siin on. Gabor võttis köiest kinni ja läks alla. Nagu hiljem selgus, oli tal see ronimine rohkem käe sees. Kohalikud tõstsid häält, nähes, et keegi ilma maksmata alla ronib ja püüdsid köit üles tõmmata. Tänu temale on siin nüüd mõned pildid minu laskumisest.
Üleüldse – maksmine maksmiseks, aga seal toimuv tundus rohkem väljapressimise moodi.
Ja hiljem ülal tehtud pilte vaadates tekib mõte, et kas see ikka on ainus tee üles ja alla, sest üleval on lehmakari. Kas tõmmati samuti köitega üles? Enam pole kellegi käest küsida.

Lalibela. Bet Giyorgis seest ja väljastpoolt

Vanadest autorehvidest saab "plätusid" valmistada

4.aprilli hommik. Päevaplaan on selline, et tellime takso ja läheme linna asju ajama. Omal on plaanis külastada viisa taotlemiseks Djibouti saatkonda, Chris vajab uut läpakat. Chris on mootorrattur Saksamaalt, kes tegi nädal aega tagasi Etioopias avarii, sai paar päeva tagasi haiglat välja ja liigub nüüd karkude abil. Läpakas on pärast avariid täiesti kasutamiskõlbmatu. Laseme tellida tuttava taksojuhi, kes kes inglise keelt räägib. 
Addise taksod – nüüd tuleb nostalgia peale – vanad Ladad ehk Zigulid, valdavalt VAZ-2101. Ainult et sellises seisukorras, et hirm tuleb peale. Sõites on erinevaid kohinaid, raginaid ja kolinaid nii palju, et oma treenitud kõrv ei suuda põhjusi eristada. 3 km pärast kuuldub auto alt järjekordne raksakas, õnneks oleme jõudnud saatkonnani. Auto keeldub esimese käiguga mäest üles minemast. Veidi aitab see, kui autost välja tulla ja lükata. Juhi jutu järgi on mingi jama käigukastiga. Lähen saatkonda, taksojuht organiseerib uut liiklusvahendit.
Saatkonnas käib asi kiiresti, kahepoolne A4 ankeet ja 1 passipilt ja homme pärast lõunat peaks viisa passis olema. Viisa on kuuajane ja hakkab kehtima tänasest. Küsin igaks juhuks üle, et kas on mingeid erinõudeid kui lähen oma autoga. Vastuseks on selge ei, et pole midagi vaja. Eks siis piiril paistab.
Väljas ootab uus “kaarik”. Esimese mulje järgi eelmise takso koopia. Esimene mulje ei peta, isegi kolinad on samad, mõned on uued. Sõidame mingi kaubanduskeskuse juurde, kus on hulgim arvutikaupadega tegelevaid poode. Väikseid “netbooke” aga peaaegu ei ole. Ja kui ongi, siis esialgne hind on u 100 euri kõrgem, kui eestis. Pärast kauplemist hind küll langeb, aga võiks tunduvalt rohkem langeda. Otsustame sõita kämpingusse tagasi ja kasutada kohalike tutvusi. Uus taksojuht üritab saada tunniajase ootamise ja 3 kilomeetrise sõidu eest “faranji” hinda. Edutult. Tund aega taksot maksab 70 birri ja punkt, s.o. 3 Euri. Seda on siin piisavalt. 

Igatahes varsti on aeg jälle liikuma hakata. Võib-olla on mujal internetiühendus parem, nii et õnnestub mõned videod üles laadida. Eks näe.

Etioopia 2

83. päev
29-03-2011 
Etioopia, Addis Abeba 
Reisi algusest  14648 km

Jälle tagasi tsivilisatsioonis. Niivõrd kuivõrd. Viimased 10 päeva oli asi tsivilisatsioonist üpris kaugel. Sest pärast Gondarit läks asi vahepeal üpris huvitavaks. Simieni rahvuspark ja mäed, suured ahvikarjad, kaljukirikud, kuhu üles saab ainult köitega (ja alla saab siis, kui raha maksta) ja lapsed, kes karjuvad “money, money, money, gimme, gimme..”. Ning loobivad autot kividega, kui raha ei saa.  Mis oli tegelikult ette teada, aga oma silm on ikka kuningas. Ja selline teeremont, kus ootad vahepeal tund aega, kuni buldooseriga lükatakse sisse uus tee.

Seekordne post on kahjuks ilma piltideta, sest pilte üles laadida ei õnnestu. Videode peale ei suuda mõeldagi. Blogi uuendamine toimub meili teel ja pildid ning ülejäänud muljed tulevad niipea, kui leiab korralikuma ühenduse.

Peatuspaigaks siin Addis Abebas on Wims Holland House, pidi olema ainus kämpingu moodi peatuspaik kesklinnas. Aga andis teist alles otsida, mis sest, et koordinaadid olemas.  Raudteejaama kõrval väike tänav, aga teel oli mingi 2 meetri kõrgune tõkkepuu, ja lukus. Madalad autos saavad alt läbi sõita, aga mul ju see katuseraam. Mis tähendas, et pargid auto tõkkepuu juurde, paned liikluse seisma ja hakkad otsima asjameest, kelle käes on värava võti. Ning kes on leitav 100 m kauguselt.

Tegelikult oligi vaja siia jõuda paar päeva enne kuu lõppu, sest Etioopia viisa vajab pikendamist.

Viisat pikendama läksin jalgsi, mis see 1,5 km ikka on. Ja pole vaja hakata parkimiskohta otsima. Ning foorumijuttude järgi pidi seal üksjagu aega minema. Nii et raamat seljakotti ja igaks juhuks läpakas ka. Raamatuks on Bradt Ethiopia, mahukam kui Lonely Planet.  Ja läpakas selleks, et äkki saab kuskilt neti jaoks sim kaardi osta, siis on hea kohe testida, et kas ja kuidas töötab.

Kesklinn on ikkagi kesklinn. Liiklus on nagu Tallinnas tavaliselt. Rahvast on muidugi palju, aga neid tüüpe, kes ligi ujuvad ja juttu püüavad alustada, oli seekord kuidagi vähe.  See jutu alustamine käibki nii, et kõigepealt käiakse järgi ja korrutatakse “Halo,halo,halo, mister, mister…”, ja pärast seda tuleb see tavaline küsimus “where are you going?”. Jne jne.

Immigratsiooniameti tundis kaugelt ära rahvamassi järgi. Suur hoonetekompleks. Ja värava juures lookles saba, mis oli vähemalt 200 meetrine, aga lähemalt uurides selgus, et see on kohalikele mingi muu tõendi jaoks. Ja huvitaval kombel olid eraldi väravad meeste ja naiste jaoks. Turvanõuete pärast, nagu kohe selgeks sai. Väravas otsiti seljakott läbi ja küsiti, et kas läptop või kaamera on olemas. Selgus, et nende arvates tuleb kott koos läpakaga väravasse koiule jätta. Lõpuks pärast pikemat vestlus lahenes olukord nii, et läpakas jäi väravasse hoiule ja minu andmed (nimi ja passi nr ja telefoni nr.) läksid kuskile raamatusse kirja ja mulle anti eraldi “Visitori” kaart. Ma saan veel kuidagi aru, et kaamerat ei tohi kaasa võtta, aga läpakas??.

Ja edasi sai mindud sisetunde järgi kõige suurema maja peauksest sisse, pass ja passi koopia näpus, ja seejärel kõige esimesest lahtisest uksest sisse, et mul on vaja viisat pikendada.  Selgus, et alustada tuleb hoopis teisest majast. Sellest teisest majast sai siis ühe blanketi – tavaline A4 lehekülg mõistlike lahtritega. Et vanaema nime ja sünnikohta pole vaja märkida vms.

Pärast täitmist selgus, et on vaja mitte ainult koopiat passi isikuandmetega lehest, vaid ka sellest lehest, kus on eelmine viisa. Kuna koopiad sai teha ainult väljaspool asutust, siis tuli uuesti minna läbi turvakontrolli välja. Õnneks oli maja esine täis rahavahetajaid ja muid suvalisi “abilisi”, kes juhatasid saja meetri kaugusel asuvasse putkasse, kus saigi vajalik koopia tehtud. Tagasi läbi turvakontrolli ilma sabas seismata. Edasi koopitega järgmisesse kohta. Igatahes oodata peaaegu polnudki vaja, sest ees oli igal pool maksimaalselt paar inimest.

See taotluse vastuvõtmine üllatas, sest siin vaadati aeglaselt läbi passi kõik leheküljed ja esitati palju küsimusi -  et kustkaudu ma tulin ja miks läbi Türgi, Süüria Jordaanis, Egiptuse, Sudaani? Ja et miks pole Poola Ungari ja muid EU templeid, kui sealtkaudu tuldud? Ja et kas ikka sellesama passiga?

Sai siis selgitatud, et on üks EU, ja selle sees liikudes pole ei templeid ega muud jama. Ja siis vaadati juba mitmendat korda korda Egiptuse ja Sudaani viisat, ja küsiti, et kas Eesti on araabiamaa. See tähendas, et tuli uuesti selgitada aeglaselt ja otsast peale, et Eesti ei ole araabiamaa, Eesti on EU ja et ainus tee siia autoga on läbi nende araabiamaade. Seejärel läks jutt auto peale, aga kuna olin igaks juhuks valmis pannud p***täie (peotäie – mis te siis mõtlesite!?) auto dokumente, siis alustasin auto hindamisakti näitamisest, sest selle peal oli auto pilt. Piisas. Toppisin sentimeetripaksuse kuhja dokumente seljakotti tagasi. Ja siis tuli veel selline küsimus – et miks sa ikka tahad viisat pikendada? Uuesti otsast peale, et jõudsin siia hiljem, kui planeeritud sest Egiptuses oli islamirevolutsioon ja nii edasi. Vist nüüd piisas, sest mingeid andmeid sisestati arvutisse ja seejärel saadeti järgmisesse ruumi, kus oli jutt lühike – tuli maksta 20 USD. Püüdsin ära sokutada kleepsuga parandatud kupüüri, aga ei õnnestunud. Taheti korralikku raha. Ja Birr ei sobinud ja Euro samuti mitte. Peale maksmist selgus järsku, et tänaseks ongi meelelahutus läbi ja homme samal ajal on teine vaatus ja siis saab passi koos viisaga kätte.

Ja tagasi läbi linna minnes juhtus selline lugu, et kõigepealt tuli külje alla üks laps mingeid salvrätikuid müüma, ja siis teisele poole teine ja ja veel paar tükki. Jutust, et seda kraami pole vaja, nad loomulikult aru ei tahtnud saada. Võiks ju mõelda, et näe kui tore, et kõik ei karjugi “money, money, money, gimme, gimme, gimme”, et mõned püüavad tööga raha teenida.

Ja pressisid täitsa külje vastu, kuni tundus, et nüüd hakatakse rahakotti taskust välja tirima. Mis õnneks ei õnnestu endalgi esimesel korral. Otsast said küll kinni ja püüdsid sikutada.  Pärast hääle tõstmist ja kätega vehkimist jooksid kähku eemale.

Sellest oli samuti reisijuhtides kirjutatud, et muidu on turvaline linn, aga taskuvargaid on palju. Ja muid petiseid samuti.

Lalibela turul toimus scam teemal – olen üliõpilane, osta mulle raamat. Enne oli ilus pikk jutt õppimisest ja seejärel kurvastati, et õppematerjal on kallis ja äkki ikka välismaalane ostab neile. Tuttav lugu, see on samuti reisijuhtides kirjas. Sest see raamat viiakse kohe poodi tagasi, et raha saada.

Ja Axumis oli selline olukord, et sai siis lastelt küsitud, et “why money”, ja vastus oli, et kõht on tühi ja kurva näoga näidati suu ja kõhu peale. Sai siis raha asemel leiba jagatud, mis aga kohe laiali loobiti, hea, et ise vastu pead ei saanud. Niipalju siis Etioopia näljast.

Pildid tulevad järgmises postis – siis kui leiab normaalsema netiühenduse.

Etioopia – Gondar

 

71 päev
17-03-2011
Etioopia – Gondar
Reisi algusest 12581 km

Etioopia – ehk pika nimega Federal Democratic Republic of Ethiopia.

Piiriületus nagu piiriületus ikka. Ega siin palju võmalusi ei olnudki, sest Metama on minu andmete järgi ainus piiriületuskoht Sudaani ja Etioopia vahel. Kaardil on küll veel mõni rada, aga nendest ei oska keegi midagi rääkida. Gallabat on väike piirilinn, kahel pool teed majad ja müügiletid, kiiruse vähenedes hakkab keegi kõrval jooksma, ja teatab, et tema on see mees, kes aitab turiste üle piiri. Ega neid aitajaid tavaliselt vaja ei ole, sest protseduur on peaaegu igal pool sama – politsei, siis toll ja siis piirivalve. Ja riiki sisenedes vastupidi. Piirivalve ja tempel passi, seejärel tollis auto vormistus. Ja vajadusel kindlustus. Aga jooksja viipas, et kõigepealt tuleb minna kohta, mille nimi on “security” ?? Ei tea milleks!? Igatages selle asemel otsisin üles hoone, mille ees oli kõige rohkem mundris mehi ja siis marssisin uksest sisse, paberid ja pass näpus. 

Edasine vormistus käis poole tunniga, ametimehed täitsid mingeid vorme ja ja kirjutasid andmeid paksu raamatusse – nagu ikka. IT ajastu pole siia veel jõudnud.

Ja 100 m edasi oli teine maja, ja peaaegu 50 inimest luugi juures ootamas. Upitasin üle peade oma passi luugist sisse ja vastu anti mingi blankett, mis oli õnneks kahekeelne - peale araabia keele ka inglise keel. Peale täitmist löödi passi tempel ja “Hüvasti Sudaan”. Riik, millest jäid ainult väga head muljed.

Siin polnud kahe riigi vahel mingit “eikellegimaad”, lihtsalt nöör oli tõmmatud üle tee, ja teisel pool oli juba Etioopia. Samasugused majad ja müügiletid kahel pool teed.

Kõigepealt öeldi tollis, et siin on lõunapaus ja aega võib minna kuni paar tundi. Ok, las siis olla lõuna. Ning esimese dokumendina ei küsitud näha mitte passi, vaid hoopis saatkonna garantiikirja auto kohta. Mille sain Saksa Saatkonnast, sest Eesti saatkonda Addis Abebas ei ole.  Tavalisest vormistusest erines seekordne sellepoolest, et pandi kirja GPS ja arvutid ja fotoaparaadid. Ning pärast sooviti neid näha. Lisaks kontrolliti üle auto kerenumber ja esmakordselt taheti näha mootorinumbrit. Mille peale vastasin, et “võimatu”, tõstsin istme üles, näitasin ette, et mootor on olemas ja number on kuskil allpool, ja et näha, tuleks ülevalt pool autot lahti monteerida. Õnneks jäid rahule.

Welcome To Ethiopia.

Rahvaarvult Aafrikas teisel kohal 85 miljoni elanikuga ja pindalalt 10-ndal kohal. Mis tähendab, et riik on ülerahvastatud.

Võrreldes Sudaaniga ongi esimene mulje, et kuidas neid siin nii palju elab. Ja kõik inimesed ja loomad liiguvad üldjuhul keset teed, sest mootoriga liiklusvahendeid on näha tunduvalt hõredamalt, kui ülalpool. 

Pärast piiriületust hakkasid silma jälle mäed.

Ja tee oli väga korralik.

Koduloomad seekord õigel teepoolel.

Ja kui autoga siin midagi juhtub, siis jäetakse ta sinna, kus see juhtus.

Gondar ja Royal Compound

Piletit ostmas – pilet on nimeline ja kehtib terve päeva.

Giid

 

Vaatab kotkapilguga.

Tänavakohvik – lõpuks ometi üle pika aja jälle riigis, kus osatakse kohvi valmistada.

 

Hommikul oli sooja ainult 13 kraadi. Võrreldes Eestiga on tunduvalt soojem, aga eile keskpäeval oli Sudaanis jälle 36 kraadi. Ja Öösel sadas vihma, mis tähendab, et mõned teed võivad olla üpris mudased.

Kui nüüd kuulujutte kuulata ja uskuda, siis edasine tee Axumisse on rtaskesti läbitav, kuna toimub teeremont. Ja teiste juttude järgi ei toimu mingit remonti. Nii et ainus võimalus on minna ja ise järele vaadata.

Mobiiliühendusega on siin nii, et ei tööta ei Tele2 ega AirBalticCard. Nii et helistada ega sõnumeid ei ole siia mõtet saata. Netiga pidid lood olema samuti kehvavõitu. Internetikohvikuid peaks muidugi leiduma, ühenduse kiirus ja kvaliteet on muidugi eraldi teema.

See post on lisatud Gondari kesklinnas asuvast avalikust internetipunktist. Lubati oma läpakat kasutada, millega õnnestus isegi lõpuks netti saada.