Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Thursday, February 28, 2013

Antarctica, Day 8, 28 veebruar 2013


Päeva kõige olulisem sündmus oli maabumine Antarktika kontinendil, sest eelnevate päevade jooksul olime me külastanud saari, mis kuuluvad küll Antarktika kontinendi juurde, ja olime sõitnud kummipaadiga kontinendist paarisaja meetri kaugusel, aga jalg oli siiani kontinendile astumata.

2013-02-28_DSC06995

Maabumispaigaks oli Neko Harbour, mis oli lihtsalt jupp maabumiseks kõlblikku randa jääliustike vahel. Piduliku hetke juurde võiks lisada, et “Väike samm kontinendile, suur samm astujale”, või midagi analoogilist.
Väljas sadas kerget lund, mis on Antarktikas üpris haruldane, kuna siin on tavaliselt kuiv ja külm. Kõigepealt viidi meid kummipaadiga kaldale ja siis oli lubatud ronida lähima mäe otsa.

Neko_Harbour_DSC07052

Wednesday, February 27, 2013

Antarctica, Day 7, 27 veebruar 2013


Tavaliselt algab päev hommikusöögiga, aga seekord piisas pärast äratust ühest pilgust akna suunas, ja ma olin üleval tekil.

Seejärel joostes alla tagasi, jope selga ja müts pähe, ja kohe tagasi. Sest laev sõitis aeglaselt läbi Lemaire kanali.

2013-02-27_DSC06397
Lemaire Kanal on mõnest kohast ainult 800 meetri laiune. Peegelsile vesi, ja kergelt lumised kaljud kahel pool.

Lemaire_Channel_DSC06319
See on üks nendest kordadest, kui arvad, et sellist kohta ei saa reaalselt olemas olla, et see ei ole võimalik. Aga on.

Tuesday, February 26, 2013

Antarctica, Day 6, 26 veebruar 2013


Päevaplaanis oli kaks maabumist.

26.02
Taevas oli pilves, meri kerges laines, ja seekord oli lõhna järgi kaugelt aru saada, et pingviinide koloonia on lähedal.

Monday, February 25, 2013

Antarctica, Day 5, 25 veebruar 2013


Eile õhtul öeldi, et kui ilm lubab, siis on hommikul kell 7.00 plaaniväline varajane paadisõit ja äratus on siis kell 6. Ning rõhutati, et kõik sõltub ilmast ja tuule kiirusest ning lainete kõrgusest. 

20130225
Ainult et varast äratust ei toimunud, ja järgmine maabumine oli kell 9 ajal, taevas oli pilves ja vett tuli igast ilmakaarest.

Sunday, February 24, 2013

Antarctica, Day 4, 24 veebruar 2013


"Believe in your dreams and they may come true; believe in yourself and they will came true"

24 veebruari päevaplaanis oli 2 maabumist, Half Moon Island ja Deception Island. 

Sea_Spirit_Day 24.02_IMG_0504
Päike tõuseb vara, kell 5:52 ja päev on pikk, praegu on ikkagi suvi. Hommikusöök juba kell 6.30, ja seejärel tagasi kajutisse, riietuma ja siis juba kell 8 maabumine järgmisele saarele, mille nimeks on Half Moon Island.

Saturday, February 23, 2013

Antarctica, Day 3, 23 veebruar 2013


“Life is what happens to you while you’re busy making other plans” – John Lennon.

23 veebruari päevaplaan. Peale hommikusööki on esimene loeng Briti polaaruurijast Ernst Shackletonist Link
DSC03586
Kell 11.00 oli toimus kohustuslik maalemineku teemaline instrueerimine. Mõned slaidid.

Friday, February 22, 2013

Antarctica, Day 2, 22 veebruar 2013



“Beware of all entreprises that require new clothes”. – Henry David Thoreau.

Ma loodan, et see ütlus ei pea paika järgmistel päevadel. Eile õhtul pärast päästepaadihäiret anti veidi aega, et saaksime oma põhilise ja suurema päästevesti kajutisse tagasi viia, sest igal vestil on kajuti number ja seda vesti kasutatakse ainult hädaolukorras. Lisaks oli kajutis veel üks väiksem päästevest, mis on ette nähtud igapäevastel maabumistel “zodiaki” nimeliste kummipaatidega, ja need ei ole personaalsed, see tähendab, et maabudes jäetakse need maabumispaika ja pärast jälle igaüks võtab järjest endale ühe.

Seejärel oli päevaplaanis Antarktika külastamiseks vajaliku riietuse ja jalanõude kättesaamine. Riietus koosnes uuest kollasest soojast kapuutsiga talvejopest, mille võis pärast endale jätta, ja soojadest kummikutest, mida omale mälestuseks jätta ei tohtivat. Ülejäänud asjad pidid igaühel endal olemas olema, kindad, müts ja veekindlad püksid, sest maabumine toimub kummipaatidega otse kaldale, mitte sadamasse, ja  paratamatult tuleb viimased meetrid kõndida vees. Tegelikult oli võimalik kõike vajalikku varustust osta Ushuaiast, ja ka rentida soovi korral. Ma olin mitmetest blogidest lugenud soovitusi, et võtke kaasa piisavalt mälukaarte, et pildid ja videod ära mahuks, aga siin laeval oli kaupluses saadaval nii mälukaardid kui ka igasuguseid sooje ja ka veekindlaid riideid. Õnneks on mul omal sooje riideid piisavalt kaasas, 2010 aasta märtsis sellesama bussiga Alpide ületamine andis kasuliku kogemuse, mida tasub kaasa võtta ja mida selga panna.   

IMG_0478

22. veebruari päevakava, suurelt monitorilt pildistatuna. Kava kohta öeldi kohe alguses, et kavast püütakse kinni pidada, aga üldiselt arvestatakse kõigepealt ilmaga, sest ilm dikteerib, kuhu saab sõita ja maabuda ja kuhu mitte. Iseenesest väga mõistlik suhtumine, sest loodusega mittearvestamine ja mingite plaanide pimesi järgimine ei saa tavaliselt hästi lõppeda, paindlik peab olema Omal ju liikumisel sama printsiip, kõik sõltub ilmast, vihmaperioodil valesse kohta pole tark ronida, mis sest, et veekindlad riided seljas või siis vihmavari kaasas. Üldiselt planeeritakse kaks maabumist päevas, üks hommikul, ja teine peale lõunat, ja kuna laeval peaks olema 114 reisijat, siis pidavat saama kõik maale.

Hommikune esimene seminar oli lindudest, keda me võime nende päevade jooksul näha, ja teine andis muid fotograafiateemalisi kasulikke nippe, ja tutvustas lihtsaid võimalusi, kuidas kaamerat zodiaki reisi ajal kilekoti abil kuivana hoida. 

IMG_0477 

Hommikul oli väljas ilus päikeseline ilm, ja ei mingeid suuri laineid. Ka selline Drake väin on olemas. See oli hommikul, lõunapoole läks ilm pilvisemaks ja seejärel hakkaks sadama. Ja muidugi tõusis tuul ja lained läksid suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Järjekordsel briifingul mainiti, et kui kellelgi pole merehaigusevastaseid vahendeid kaasas, siis laeval on arst ka olemas, ja et “shot” peaks aitama. Igatahes hoolimata sellest, et alates käesolevast aastast on Argentiinas kilekottide müük lõpetatud, on mul mõned veel varuks. Läänemerel pole mul õnnestunud merehaigusesse jääda, aga Läänemerd ja Drake väina on väga kohatu võrrelda.

Kajutist – esialgu pidi olema koht kolmeses kajutis, aga midagi oli muudetud, nii et lõpptulemuseks oli koht kaheses kajutis, ja täiesti laeva ninas. Ja kui mujal eriti ei loksuta, siis laeva nina kõigub ikka. Positiivselt mõeldes on see jälle võimalus igale poole esimesena jõuda, mis polegi nii paha, kui veel elu sees, sest esimene õhtu oli igati ok, aga teise päeva õhtul ja öösel oli vaja vahepeal voodist kinni hoida, et välja ei lenda. Turvavööd oleksid abiks olnud. Ikkagi Drake väin.  

Internetist. Minu andmetel jõudis esimene postitus üles, ma ei näinud ühtegi veateadet, Windows Live Writer tegi seda, mida ta tegema peab, isegi ühe pildi sain kaasa panna ja 10-megasest interneti limiidist on 2 mega läinud. Ma ei hakanud kontrollima, et kas sai üles, sest siis oleks veel paar mega kadunud. Võib-olla hiljem, ja Chromel tuleb enne piltide laadimine kinni keerata, et võimalikult vähe datat üles-alla liiguks. Kui nüüd selles suunas edasi mõelda, siis POP3 meili saab telnetiga ka lugeda, aga mul pole kuskilt silma hakanud, et blogspoti saaks otse telnetiga postitusi lisada. Kaudselt saaks küll, kui saata telnetiga meili teel uus postitus.  

Paar sõna voolupistikute ja pesade kirevast maailmast, sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber. Valdavalt on laeva kajutites 110V ja USA standardi pesad, ja sellise standardiga oli mul ainult Nikoni kaamera akulaadija. Hea ja positiivne uudis oli see, et kajutis pesuruumis oli 220V pesa, halb uudis jälle see, et pesa ei anna läpakale piisavalt voolu. Ma olin arvestanud, et kõike ülejäänud stuffi (Sony kaamera ja telefon) saab laadida üle USB läpakast, aga see tähendab praegu, et tuleb kuskil ühiskasutatavas ruumis juhtmepundar laiali laotada, ja loota, et keegi juhtmete otsa ei komista.  

Thursday, February 21, 2013

Antarctica, Day 1, 21 veebruar 2013


Alustuseks üks hea tsitaat. “To get to know a country, you must have direct contact with the earth. It’s futile to gaze at the world through a car window” – Albert Einstein.
Saaremaalt pärit Bellingshouseni poolt 1820 aastal avastatud Antarktika asub Argentiina Tulemaal asuvast Ushuaia linnast vähem kui 1000 kilomeetri kaugusel, silmaga just näha ei ole, aga linnas käies hakkab pidevalt silme reklaame, et just see koht siin on õige koht Antarktika külastamiseks. Iseeenesest nii ta ju ongi, sest Antarktika on tänapäeval turismile avatud, ja valdav enamus laevareise algavad just siit Ushuaia linnast, mõningatel andmetel isegi 90%. Põhimõtteliselt on Antarktikasse võimalik reisida ka teistelt kontinentidelt, reise korraldatakse nii Lõuna-Aafrika Vabariigist, Austraaliast kui ka Uus-Meremaalt, aga nendest kohtadest on kohalesõiduaeg tunduvalt pikem, 4-6 päeva.     

Tüüpiline lühem laevareis laevareis Ushuaiast Antarktikasse kestab 8-12 päeva, millest esimesed kaks päeva läheb kohalesõidule ja kaks viimast päeva siis tagasisõidule, teel ületatakse Drake väin, mille lainetest pole mereoludega kursis olevatele inimestele mõtet pikemalt seletada, nad teavad seda tunduvalt paremini, aga mitteteadjatele võiks öeda, et väin on tormine, ja siin on esinenud isegi mitmekümnemeetriseid laineid (õnneks mitte alati). Ja miks väin on tormine, on lihtne selgitus, sest kuna Antarktika on manner, mille keskel on poolus ja mida ümbritseb vesi, siis see vesi käib samuti ringi ümber Antarktika ja Drake väin on see kõige kitsam koht. 

Veel mõningat infot - Antarktika külastamine on rangelt reglementeeritud, ja turismilaevadelt lubatakse korraga maale kuni 100 külastajat, mis on üpris oluline laeva valiku kriteerium. Mis tähendab, et väiksema laevaga (kuni 100 reisijat) saavad peaaegu kõik igal maabumisel kaldale, ja suuremate, nii 300 reisijat mahutavate laevadel saab samas paigas maale ainult kolmandik. Ja ehkki suured tuhandeid reisijaid mahutavad kruiisilaevad külastavad samuti seda haruldast kontinenti, kehtivad nende kohta hoopis teised reeglid ja reisijate maabumine ei ole neilt lubatud. Aga selge on ka see, et 100 reisijat majutav laev kõigub lainetel tunduvalt rohkem, kui 300 või 500 reisijat mahutav laev, seda enam, et Drake väinas tuleb sõita piki lainet.

Blogimisega on nii, et kuna järgneva 11 päeva ühendus toimub üle sateliidi, siis postitused võivad siia jõuda hilinemisega ja väga tõenäoliselt reisi ajal siia pilte ei lisandu, aga pildid tulevad kindlasti hiljem. Ja meilidega on sama lugu, kõik kirjad ja pakkumised loetakse läbi pärast tagasijõudmist ja vajadusel kas kustutatakse või vastatakse või vastatakse hiljem või ei vastata üldse, nii nagu tavaliselt. Teoreetiliselt peaks jõudma blogisse ka meili teel tehtud postitused, ja testimisel see võimalus täiesti töötas, aga seda me nüüd näeme praktikas ka ära. 

Esialgse info kohaselt on laevas wifi ja igale reisijale on ette nähtud 10MB andmemahtu, mida pole just eriti palju, ja enne seda tuleb igasugune arvutipoolne isetegevus piirata, st kinni keerata absoluutselt kõik automaatsed uuendused. Võib-olla õnnestub mõned pildid Flickerisse üles laadida ja siia linkida, aga ei taha ette midagi lubada.  

Igatahes ma püüan nüüd siia kirja panna kronoloogilises järjekorras nii reisimuljed kui ka muu kasuliku info, sest omal võttis info kogumine parasjagu aega, aga õnneks olid trip.ee-s mõned Antarktikateemalised postitused. Kronoloogilise blogimisega juhtub küll tavaliselt, et uusi asju tuleb järjest rohkem peale, kui kirja jõuab panna, aga siin see lugu on:  

Antarktika reis algas kell 15.30 kogunemisega Ushuaia sadam kõrval asuval parkimisplatsil, õiges kohas oli suur “Quark Expeditions” lipp ja registreerimine ja kõigil pidi kaasas olema kaks olulist asja, kõigepealt pass, mis võeti laevas ära, ja teiseks Ushuaiast lahkumise lennupileti broneering, et nad saaksid laeva hilinemise korral lennufirmasid informeerida. Seda broneeringut polnud mul muidugi kuskilt võtta, sest ma olen siia autoga tulnud ja kavas on autoga lahkuda, aga sellest polnud ka mingit probleemi. Järgnevalt viidi kõik suurte bussidega paarisaja meetri kaugusele sadama territooriumile laeva kõrvale. Edasi oli tavaline Welcome on Board, siis esimene sissejuhatav koosolek, laeva töötajate tutvustamine, ja pärast seda kohustuslik õppehäire, mille käigus tuli panna päästevest selga, tulla kogunemispaika ja veidi aja pärast rivistuda päästepaatide kõrvale. Paatidesse ronida polnud tarvis, piisas paatide kõrval seismisest. Kell 18 lahkus laev Ushuaia sadamast, ja sõitis mööda Beagle väina Atlandi ookeani suunas.
IMG_0473

Ja lõpetuseks – kui Te saate seda lugeda, siis on internet mingil määral töökorras.

Tuesday, February 19, 2013

Isla Martillo


730 päev.
Reisi algusest 82 710 km,
Ushuaia.

Selle postituse pealkiri võiks vabalt olla pingviini-eri. Ushuaiast 85 kilomeetri kaugusel Isla Martillo saarel on suurem patagoonia pingviinide koloonia, ja lisaks pidavat seal olema ka mõnikümmend paari suuremaid gentoo pingviine.

Ainult et külastamine pole nii, et lähed suvalisel ajal kohale ja siis vaatad, kaua jõuad, nagu näiteks Valdezi poolsaarel. Ushuaiast väljub mitmeid poolepäevaseid ja ka pikemaid laevareise, mis sõidavad mööda Beagle väina ja ka Isla Martillo saareni, nii et laevalt saab pingviine näha, aga saarele võib külastajaid viia ainult PiraTour Travel.

Külastajate arv ja külastuse kestvus on samuti piiratud, päeva jooksul lubatakse saarele kokku 80 külastajat, et siis 4 gruppi a 20 huvilist, ja saarel saab olla üks tund. Mis tähendab lühidalt seda, et reis tuleb järgmiseks päevaks ette broneerida, sest muidu on kõik kohad välja müüdud. Muidu poleks broneerimisega mingit probleemi, ainult et kui järgmine päev juhtumisi sajab paduvihma, siis lükkaks parem külastuse edasi, sest muidu on jälle kõik fotod hallid ja hea, kui kaamera jääb kuivaks.

Ilmateade ennustab küll enam-vähem, aga kuna ilm muutub siin mägede vahel kardinaalselt viis või rohkem korda päevas, siis ei tea kunagi, millal järgmine sahmakas vett pähe tuleb. Eile tuli näiteks vihmale vahelduseks veidi rahet. Ja siis vihma ja tunni aja pärast oli jälle täiesti selge ja sinine taevas. Kaugemad mäetipud on aga juba lumised. 

Isla_Martillo_DSC01749
Reisid toimuvad kaks korda päevas, esimene väljumine on hommikul kell 8 ja teine on kell 14, ning õigem oleks olnud võtta hommikune reis, sest ennelõunane ilm on tavaliselt ilusam, aga ju ma polnud siis esimene, kes seda ära jagas. Kella kahesele oli veel kohti saadaval.

Thursday, February 14, 2013

Ushuaia Karneval


725 päev,
Ushuaia.

Ushuaia_Carnaval_DSC02970
Ushuaia_Carnaval_DSC02546
Ushuaias peetakse samuti karnevali, nagu paljudes Ladina-Ameerika linnades. Siinne karneval oli eile, 11 veebruaril, ja kaldaäärne tänav oli kilomeetri ulatuses liikluseks suletud.

Tuesday, February 12, 2013

End of the Road


724 päev,
Ushuaia - Estancia Moat - Ushuaia.

Kui tahtmist jätkub, siis Ushuaiast saab veelgi rohkem lõuna poole sõita. Mitte küll otse mööda rannikut, sest rannikuäärne tee lõpeb peagi parklaga, aga kõigepealt tuleb sõita tagasi mööda Ruta 3 maanteed, 40 kilomeetrit, ja seejärel viib sõjaväe poolt ehitatud tee nimega J (Ruta 33) mägede vahelt jälle tagasi rannikule.
 
DSC02120
Paremale jääb Beagle kanal, mis on üks kolmest väinast Atlandi ja Vaikse Ookeani vahel. Kaugemal paistab Tšiilile kuuluv Isla Navarino.

Saturday, February 9, 2013

Ushuaia 1


721 päev,
Reisi algusest 82 512 km
Ushuaia.

Tulemaal asuvat Ushuaiat on nimetatud maailma kõige lõunapoolsemaks linnaks, aga kui asjasse süveneda, siis turiste ligimeelitavat nimetust “The Southernmost in the world” kasutavad veel kaks Tšiilis asuvat linna, Punta Arenas ja Puerto Williams. Selguse mõttes vastav kaart ka.   
Cities_of_Tierra_del_Fuego
Kaardil on põhi üleval, nagu meil ikka kombeks, ja kui kaardile kiire pilk heita, siis Punta Arenas on Ushuaiast põhja pool ja Puerto Williams on lõuna pool.

Sunday, February 3, 2013

Patagoonia 3, Cueva de la Manos ja Perito Moreno liustik


Ikka edasi lõuna poole.

CuevaDeLasManos_DSC00799
160 kilomeetri kaugusel Perito Moreno väikelinnast on Rio Punturase kanjon ning UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv käejälgede koobas ehk “Cueva de las Manos” (Cave of the Hands). See huvitav koht taasavastati alles 1881 aastal.

Saturday, February 2, 2013

Patagoonia 2, Ruta 40


Algusesse igaks juhuks hoiatus, et järgneb tehniline jutt kategoorias "kuidas auto vastu peab" ning pingviinide ja muude loomade-lindude pilte seekord ei ole.

Legendaarne 5000 km pikkune Ruta 40 on Argentina kõige pikem tee, ulatudes ülevat Boliivia piirilt kuni alla Patagooniasse Rio Gallegose linnani (ja on plaanitud ehitada kuni Cabo Virgenesi neemeni).

IMG_0442
Rio Mayo – Perito Moreno vahemaa on üle saja kilomeetri, mille läbimiseks kulub mitmeid tunde. Kõik koliseb ja rappub, tee on korralikult treppi sõidetud.

Patagoonia 1


Trelew on 100 tuhande elanikuga Patagoonia väikelinn, asutatud 1886 aastal.

DSC09733
Restaureeritud jaamahoone.