Botsvaana, Maun

.
Üritame jälle kirjutamisega järje peale saada.

Kohe 90 kilomeetri kaugusel Namiibia-Botsvaana piiripunktist on esimene vaatamisväärsus - Tsodilo Hills, mis on Botsvaana esimene ja ainus UNESCO World Heritage Site. Siit ei sobi küll peatumata mööda sõita. Keeran kõrvalteele, ning võtan peale neli kohalikku, kes vehivad teeääres kätega ja soovivad sinna samasse külla sõita. Hiljem saan teada, et mingit ühistransporti külasse ei liigu,ei ole ette nähtud. Edasi on 40 kilomeetrit ülitolmavat ja kergelt ebatasast külavaheteed, seejärel paistab küla ja selle kõrval mäed.

Peaks olema õige koht. Mingit teeviita või silti väljas pole, aga kohalikud elanikud näitavad õige suuna kätte. Liivane rada viib peasissepääsuni, kus ei mitte kedagi. Aga värav on lukust lahti ja teel on värsked autorataste jäljed, ning ega muud üle ei jäägi, kui ise värav lahti teha ja edasi sõita.

5 km kaugusel on väike muuseum, ööbimisplats ja paar giidi külalisi ootamas. 


Siin on mägedes üle 4500 kaljumaalingu.

Botsvaana

.
493 päev.
Reisi algusest 55 155 km.
Maun.

Üle pika aja taas üks piiriületus. Seekord Namiibiast Botsvaanasse. Piiriületus on käesoleva reisi kahekümne üheksas. Ei ole just eriline juubel või midagi. Aga ikkagi eriline, sest Botsvaana on üks kolmest mandri Aafrika riigist, kuhu eestlane saab viisavabalt, teised kaks riiki on Maroko ja Svaasimaa.


Muhembo piiripunkt, kuidagi eba-aafrikalikult inimtühi. Peatun korralikult stopp-märgi juures, aga kedagi pole näha. Üldiselt Namiibias stopp märgi juures ei täielikult peatuta, lihtsalt kiirus võetakse maha. Sõidan edasi järgmise hooneni, mille ees pargib üks auto. Majas sees on pikk teeninduslett, mingit järjekorda ei ole, teisel pool letti on paar-kolm ametnikku.