Carretera Austral, 4 päev

785 päev, 13.04.2013,
Reisi algusest 87 344 km,
Teekond: Puerto Rio Tranquilo – Bahia Exploradoes – Puerto Rio Tranquilo – El Canelo (234 km).


Puerto Rio Tranquilo kohalik kirik …




ja peatänav – Carretera Austral. See pilt oleks pidanud tegelikult olema Marble Cavesi postituse juures, sest koobaste külastamise võimalust pakutakse siin linnas igal sammul. Ikkagi piirkonna suurim turismiobjekt, mis sest, et hooaeg oli juba läbi ja putkade uksed suletud.


Tegin peateelt veel ühe kõrvalepõike, X-728 tee kõrval pidi olema kaardi järgi üks suurem liustik. Exploradores Glacier.


Mäed ja joad.




75 kilomeetri pärast saab tee jälle otsa. Siin on praegu sild puudu, nii et edasi kuni Bahia Exploradoresi laheni siit praegu ei pääse.


Teisel pool jõge läheb muidugi tee edasi. St peaks olema 10 km teed kuni väikese sadamani.
Keeran otsa ümber ja hakkan aeglaselt tagasi liikuma, sest tee on piisavalt konarlik.

Glaciar Exploradores. Tagasiteel pean kinni, ja lähen liustikku külastama, ikkagi kohe tee ääres. Piletimüüja sõnul nii 15 minuti kaugusel.

Rada läheb alguses läbi metsa ja siis kivide vahelt mäkke. Veerand tundi ronimist ja ning siis jõuan vaateplatvormile.


Liustik on eemal kilomeetrite kaugusel, aga teda on vähemalt näha läbi vihma ja udu.
Päikeselise ilmaga oleks vaatepilt muidugi teine, aga praegu on aprill, st sügis. Ilm nagu põhjapoolkeral oktoobris.


Teisel pool on liustiku poolt tekitatud org.


Värvilisem sügis.


Lõpuks jõuan tagasi suurele teele ja hakkan põhja poole sõitma. 150 kilomeetri läbimisele kulus peaaegu 5 tundi.

Tee on kergelt märg, vahepeal on jälle sadanud. Kümnekonna kilomeetri pärast on sirge tee kõrval auto, rattad taeva poole. Ja kolm meest käivad ümber auto. Kõik märgid näitavad, et õnnetus on juhtunud hiljuti, võib-olla 5 või maksimum 10 minutit tagasi. Värske pidurdusjälg algab vastassuunast ja läheb sujuva kaarega üle tee vasakule.

Pean kinni ja lähen küsima, et äkki on mingit abi vaja. Üks meestest on kohalik ja kaks on saksamaalt. Keegi õnneks viga saanud ei ole, mehed on saanud ise oma jõududega autost välja. Ja kinnitavad, et üldiselt on kõik ok. Ma ei tea, kuidagi imelik on edasi sõita, sest autot vaadates ei ole nagu kõik ok. Vähemalt minu arvates.

Ja kell on juba nii palju, et tunni-pooleteise pärast on pime ja mobiililevi siin samuti pole.

Pakun välja võimaluse, et tõmban vähemalt auto ratastele, mul ju vastavad vahendid olemas.


Ajan bussi lähemale, ja tõmban auto õiget pidi, aga kahelt veljelt on rehvid maas ja mehed kinnitavad jätkuvalt, et “no problem”, ja et see on üleüldse rendiauto. Minu arust ei ole need mahasõidetud rehvid samuti ületamatu probleem tagasi peale saada, aga selle aja jooksul on veel mõned möödasõitvad masinad peatunud ja siis edasi sõitnud ning lubanud siia abiväge saata. Ja et politsei pidi ka tulema.

Ühesõnaga nad kinnitasid mitmeid kordi, et saavad nüüd ise ka hakkama ja ma sõitsin siis lõpuks edasi. Kokkuvõttes oleks võinud hoopis hullemini minna, hea, et teelt väljasõidu momendil keegi neile vastu ei tulnud. Või et aiapost otse aknasse ei sattunud. Jne. Enamus tolmavaid teid muutub vihmaga väga libedaks, ja siis aitab valest sõidukiirusest ja ühest valest liigutusest, et auto oleks teelt kadunud.


Tee läheb ülesmäge, väljas hakkab hämarduma, järgmise asustatud punktini (Cerro Castillo) on peaaegu 30 kilomeetrit märga mägiteed.

Reegel 1 – pimedas mägedes ei sõideta, ja ma üldiselt püüan sellest kinni pidada. Eriti veel vihmaga. Viimane aeg on vaadata tee kõrval mingi ööbimispaik, milleks osutub väike jõeni viiv teejupp.

Jätkub…