Tilcara

1086 päev,
08.02.2014,
Teekond: Salta – Tilcara  - Purmamarca (258 km),
Reisi algusest 119 000 km.

Ja saabki jälle liikuma, vahepeal on suur kuumalaine veidi tagasi tõmmanud, isegi vihma on tulnud, aga laupäeva hommik on jälle päikeseline.


Enne linnast väljumist saan teha ühe veidi värvilisema foto 20 veebruari monumendist. Battle Of Salta, ehk siis Salta lahing toimus 20.02.1813 aastal Argentina Iseseisvussõja käigus. Lahingu kohta saab pikemalt lugeda siit http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Salta.




Giant Armadillo Monument. Suur nagu saurus.


Põhjapoole sõites läheb tee mööda mäekülgi ja läbi ehtsa vihmametsa.


Emblase Las Maderas, ehk siis veehoidla.

Pärast El Carmeni linna läheb tee laiemaks, ja liikust on veidi rohkem. Seejärel on suurel teel politsei kontrollpost, tavaline, nii et tuleb korraks kinni pidada. Pikka juttu ei toimu, näitan ette kõigepealt passi, seejärel auto ajutise sisseveo  paberi, veel soovitakse näha juhiluba, ja siis saab edasi sõita. Rahvusvahelist luba ei küsita, ja seda ma ei saa näidata ka, sest rahvusvaheline luba antakse välja ainult kolmeks aastaks ja see on nüüdseks aegunud.

Aga järgmine kontrollpost üllatab - keegi ei soovi siin mingeid pabereid, lihtsalt küsitakse, et kuhu minek, ja kui vastan, et Tilcarasse, siis saan komplekti turismibrozüüre. Ja tee ääres olevast turismiinfost saab järjekordse turismikaardi.


Quebrada de Humahuaca http://en.wikipedia.org/wiki/Quebrada_de_Humahuaca kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse alates 2003 aastast.

Wikipediast: The region has always been a crossroads for economic, social and cultural communication. It has been populated for 10,000 years, since the settlement of the first hunter-gatherers, which is evidenced by substantial prehistoric remains.

It was a caravan road for the Inca Empire in the 15th century, then an important link between the Viceroyalty of the Río de la Plata and the Viceroyalty of Peru, as well as a stage for many battles of the Spanish War of Independence.


Rio Grande. Momendil jões eriti vett ei ole.




Mööda orgu kulgeb raudtee, mis pole enam kasutusel.












San Fransisco de Tilcara, ehk lihtsalt Tilcara on väikelinn, mille põhiline vaatamisväärsus on Pucara de Tilcara - osaliselt restaureeritud kindlustuse varemed innkadeelsest perioodist. Koht on olnud juba pikka aega asustatud, esimesed inimtegevuse jäljed on üle 10 000 aasta vanused.


Linn on keskpäevaselt tühi. Täiesti tühi.






Restaureeritud elamud








Laamade karjaaiad.


Aga püramiid ei ole inkade ega ka eelnevast ajast, see on ehitatud 1935 aastal, ja on monumendiks seda piirkonda uurinud arheoloogidele (Juan D. Ambrosetti, Salvador Debenedetti,Eric Boman).







Kohe siinsamas on Botaanikaaed kaktustega.


Piedra Campana - kivi, mis teeb kirikukella hääli


Ma olen varem ka korra midagi samasugust kohanud, Zimbabwes, Bulawayo lähedal on Khami Ruins, ja seal on samuti kirikukell häälega kivid. 
http://tarmotamming.blogspot.com/2011/12/zimbabwe-khami-ruins-ja-matobo-hills.html






Suure tee ääres on Maimara surnuaed










Cuesta de Lipan ja tee mööda mäekülge.


3794 m kõrgusel on jahedam, tuleb jope välja otsida.






Tagasi allapoole ööbima, kõrgusega tuleb ikka järkjärgult harjuda. Korraks üles, aga magama ikka oma 1000 m allapoole. Kõrgmäestikutõbi ei ole üldse naljaasi.


Kohe Purmamarca sildi taga on kämping, linn ise on paar kilomeetrit eemal. Kui ööbimistingimused (25 peesot, ja siin pidi olema nii elekter kui ka soe vesi) on kokku lepitud, sõidan Purmamarcasse, et leida midagi söödavat.


Keskvälja on suur turuplats.


Söögi saab tänava äärest.


Sõidan tagasi kämpingusse, ja avastan, et ikka ja jälle võib kohata midagi uut. Seekordne uus olukord on pildil. Paremal on kämpingu värav, ja selle taga suur plats, nii nagu tavaliselt. Aga tualettruum on teisel pool Tšiili poole viivat teed. Seesama väike majake vasakul tee kõrval.

8 veebruari GPS-i jälg



Jätkub ...