Salta 2015

15.01.2015 – 17.01.2015
Teekond: El Cadillo – Salta (295 km)

Teel Tucumanist Salta suunas liikus vastu veel mitmeidki Dakari kirjadega sõidukeid.  Kokkuvõtteks võib aga öelda, et kolmes kohas õnnestus selleaastane ralli ära näha. Ja erinevatel päevadel.


Pealtvaatajatele ettenähtud piirkonnad on üles pandud Dakari Ralli kodulehel, aga mitte korraga terve ralli kohta, vaid jaokaupa. See tähendab, et järgmise 4 või 5 päeva katsete asukohta kaart, ja siis koordinaadid.





Et laadid pdf-i alla, ja vaatad, kus siis sõitjalele pihta saab. Pikapeale olen avastanud, et parima ülevaate saab mingi kiiruskatse finishis, et siis kui nad tulevad, tolmusaba järel, ja pärast on ümberringi kõik hooldusmeeskonnad, kaameramehed ja muidu publik.


Ja pärast väikest hingetõmmet sõidetakse ööbimispaika. Sinna ööbimispaika niisama “mees metsast” sisse ei saa.


Ühesõnaga “Lahe värk!”. Liiga ruttu sai läbi.

Saltasse polnud esialgu üldse plaanis minna, kuid Dakarit järgides asi lihtsalt kujunes niimoodi. Et kõigepealt San Juan, ja siis polnud Tucuman ka enam kaugel sõita. Nägi veel ühe katse ära. Ja sealt oli juba Saltani vaevalt 300 kilomeetrit, ning hea tee. Et nagu kiviga visata.

Tegelikult jäi varem Salta ümbruskonnas paar-kolm asja tegemata, ja niisugused tegemata asjad ei anna tavaliselt enne rahu, kui need on tehtud. Kõigepealt Ruta 40-l jäi sõitmata kaks lühikest lõiku, kõigepealt Puesto Sey ja Polvorilla viadukti vaheline jupp, 36,4 km, see tee, kus läks katki järjekordne rattalaagri stopperseib. Ja Polvorilla viadukti oleks tahtnud ikka päikesepaistes ära näha, mitte läbi vihmasaju.

Ja Polvorilla viadukti juurest vaevalt 100 km lõuna suunas on Ruta 40-l teine oluline koht – Wikipediast: The Abra del Acay in La Poma Departament, Salta Province, Argentina is the highest point in Argentina's National Route 40, its altitude is 4,972 meters. Et siis selle tee kõige kõrgem koht.

“It’s said to be the highest road pass in the whole of America.” – niisuguse lause annab Dangerousroad.Org . Rohem pole ju vajagi.

Ja üleüldse, juba pikka aega on kusagil mälusopis peidus olnud üks kahtlane mõte, mida nagu ei taha omale eriti tunnistada, aga see mõte on, et vaataks üle terve legendaarse Ruta 40-ne. Sest mitmed lõigud on juba läbitud, näiteks kogu põhjapoolne osa kuni Susquesini. Ja siis Cachist Cafayateni. Ja nüüd mõned päevad tagasi teiselt poolt San Juanist Cafayateni. Ja mitmeid lõike Patagoonias ka. Kuidagi vaikselt on alateadlik liikumine selles mõtte teostamise suunas.

Ettevõtmine ise on muidugi mitte kõige väiksem. Ruta 40 pikkuse kohta on Wikipedias lause “Route 40 is the longest route in Argentina and one of the largest in the world”. Link ka. Ikkagi üle 5000 kilomeetri, ja läbib 20 rahvusparki.

Kaart ka, et oleks ettevõtmisest parem ülevaade. Üks osa teed on ok ja tsivilisatsioonis, ja see teine osa on korralikult treppisõidetud, ja ümberringi on vähem tsivilisatsiooni, või siis pole üldse. St veel ei ole.

Ja õnneks pole vaja seda 5000 km aja peale sõita, vaid saab rahulikult ringi vaadata.


Salta. Hakkas tänaval silma, ilus ja nagu uus, ja kuidas sa jätad pildi tegemata.


Järjekordselt oli kätte jõudnud aeg õlivahetust teha. Tavaline rutiin. Kui auto on üles tõstetud, siis näitad, et põhjakaitse tuleb maha võtta, ja et bussil on 2 õlifiltrit, mitte üks, jne jne.

Ma olen hakanud jälle filtreid kaasas kandma, sest mõnikord ei ole vahetajatel võtta üht filtrit, ja mõnikord pole väiksemat, ja siis jookse ja otsi teisi mööda linna taga. Saltas vähemalt tead, kuskohast midagi saab, ja kes mida parandab. Seekord sain kohapealt ühe filtri, vahetamine oli igati ok, ja kogu lugu läks maksma 668 peesot (ehk siis laias laastus 44 EUR).
 
Selle hinna sees oli 8 liitrit õli, üks filter ja tööraha. Täiesti ok hinnatase.


Tõstukil.


Salta kesklinnas.


Mõni koht oli ikka muutunud, Iglesia San Francisco oli nüüd külastajatele avatud.








Ning mitmed märgid näitasid, et kätte on jõudmas karnevali periood. Mõned kostüümid ootavad telestuudiosse viimist.


Plaza 9 de Julio, ehk keskväljak.






Samal ajal toimub rahumeelne demonstratioon, sadakond osalejat kõnnib loosungite ja plakatitega mitmeid kordi ümber keskväljaku.


Õhtune südalinna melu.






Keset väljakut on käsil järjekordne etendus.


Ja sada meetrit eemal harjutab keegi tšellot.


Väljas hakkab hämarduma.

Aga peaaegu 5000 meetri kõrgusel asuva Abra del Acay külastamine eeldab teatud ettevalmistusi, juurde on vaja leida kaks väiksemat rehvi. Just. Väiksemat, mitte suuremat. Koos velgedega. Kuna vajaliku auguvalemiga (6x139,7) 13 tolliseid ei ole saadaval, siis käivad 14 tollised ka.

Sest väiksemate rehvidega on mootoril rohkem jõudu ja jaksu tõusudest üles minna. Bussil aeglustit ju ei ole, ja ühest lõksujäämise korrast mägedevahelisse orgu on küllalt. Oma vigadest tuleb üritada õppida. Lõksujäämise lugu on siin


Sõidad mööda rehvitöökodasid ja uurid hinnataset.


Rehvitöökojas on igasugust kraami.


Lõpuks saab vastuse, et  veljed ja rehvid leiame, tule homme hommikupoole, ja järgmisel päeval ongi vajaliku rehvid olemas.


Kasutatud, aga paremaid pole praegu kusagilt võtta.


Järgnevalt hakkab sadama, Argentina moodi, ja tänavad täituvad veega.


Sadu ei kesta õnneks kaua.

Ning lõppu paar värvilisemat pilti Salta teatri fuajeest – kostüümid.




Jätkub …