1452 päev,
Ricardo Rojas, Buenos Aires, Argentina
Teekond – keevitusse ja tagasi, kokku 3 km
Reisi algusest 158 927 km
Üritaks nüüd järjest edasi kirjutada.
Järgnevad kaks postitust on puhtalt tehniline jutt.
Kui auto liigub, siis ta kulub ja laguneb, ja kui ta seisab, siis ta hakkab roostetama. Mingi piirini on võimalik roostetamist lihtsalt ignoreerida, ja maapiirkonnas liikudes sulandub veidi roostetanud auto ilusasti kogu ümbritseva liiklusega, aga lõpuks hakkab asi ennast häirima. 2010 aasta sügisel enne starti sai küll kõik vähegi kahtlased kohad puhtaks tehtud, üle pahteldatud ja värvitud, aga ikkagi jäi mingi roosteuss kuhugi alles, ning ümbritsev niiskus ja hapnik tegid oma töö.
Ja lisaks sool. Eriti käesoleval reisil soolajärvede piirkonnas sõitmisest. Kõigepealt Djibouti Lac Assaali ääres, ja siis Namiibias Skeleton Coastil. Namiibias sai hiljem tehtud päris korralik põhjapesu, aga midagi võis ikka kuskile jääda. Ja Lõuna-Ameerikas andis Uyuni oma panuse. Pruunid täpid mitmetes kohtades kasvasid järjest suuremaks, ja lõpuks sai juba mitmest kohast läbi vaadata.
Kämpingu omanik Cris soovitas valida kahe lihtsa lahenduse vahel, et kas keretöödele spetsialiseerunud “bodyshop” vastavate keretööde hindadega, või kohalik keevitaja poole kilomeetri kauguselt, kes põhiliselt on keevitanud metall väravaid ja muud sarnast. Pikalt polnudki vaja mõelda, sest kriteeriumiks oli tugevus ja muidugi töö maksumus. Vaja oli lihtsat ja tugevat keevitust, mis tagaks autol treppi sõidetud teedel ühes tükis püsimise.
Kuna mehaanik lubas mootori remondi ette võtta järgmise nädala alguses, ja et sellega läheb aega u 4 päeva, siis leppisin kokku kohaliku keevitajaga, et parandame kõigepealt ära küljekarbid. Ja siis vaatame, mida veel jõuab päeva jooksul teha. Või äärmisel juhul pooleteise päevaga. Küljeuste alumised servad näevad samuti halvad välja, ja veel mõned kohad.
Hommikul kell 7.55 keevitustöökoja ukse taga.
Posts
