Chupaca

21.08.2013
Teekond: Chupaca – Huancayo – Huancavelica (151 km),

Autoremontimise ajal ööbisin Chupacas, Huancayo lähedal asuvas väikelinnas. "Campamento La Perla" leidsin kummalisel kombel hoopis Tripadvisorist, kui üritasin leida inernetist järgmist kämpingut. Ja koht oli igati ok, ruumi oli piisavalt, pluss veel elekter, soe vesi ja muidugi wifi, mis enamus aega töötas.




Üks üldkasutatavatest puhkeruumidest, kus oli õhtupoole hea edasist teekonda planeerida.








Chupaca pühapäevahommikune turg. Valdavalt kaubeldi kõikvõimalike koduloomadega, lammaste ja eeslitega,


Põrsad läbipaistvas kotis. Ainult et pildistamisest ei olda siin väga vaimustuses ja ma püüdsin selja tagant midagi ikka jäädvustada. Üldjuhul laseb müüja ennast siis pildistada, kui temalt midagi osta, aga kus ma ikka põrsa või lambaga lähen.


Toyotad on kõikjal, mõni on nööriga kokku seotud, ja mõned on uuemad, aga minibussi maailmas on Toyota vist konkurentsitu liider. Siin Peruus ja ka Boliivias olid veel mõned Nissanid ja Mazdad liikumas, aga neid oli tunduvalt vähem. Ja valdavalt bensiinimootoriga, sest tankides küsitakse ikka üle, et kas tõesti “petroleum”.

Tagatulede olemasolu ei ole ka vist oluline, peaasi et see puna-valge helkurkleeps on auto küljes. Ja number on ju ka.








Keskväljakul käib pillimäng ja tantsimine.







Seejärel näitasid kõik märgid, et viimane aeg on edasi liikuma hakata, sest kõigepealt kadus ära internet, seejärel hakati peatänavat asfalteerimiseks ette valmistama, ja mul oli polnud mingit tahtmist kämpingusse neljaks päevaks lõksu jääda. Mis sest, et tore ja mugav koht, aga ikkagi.


Ja auto tagasild pidi ka olema nüüd ok, ehkki seesama vahetatud pool läks ikkagi kuumaks. Mingit valet häält sealt ei tulnud, kõik oli ühtemoodi vaikne nii sirgel teel sõites kui ka keerates, aga velg ja piduritrummel läksid sõites tuliseks.

Kuna igasuguse remonditöö kvaliteeti saab testida ainult ühtemoodi, sõidad ja vaatad, kaugele jõuad, siis hakkasin edasi Huancavelica poole liikuma. 140 kilomeetrit mägist teed.

Ja et ikkagi asustatud piirkond, ja kui midagi juhtub (ei tohi muidugi ära sõnada), siis küll leiab puksiiri ja saab tagasi tuttavasse kohta. Siin on ikka mõned puksiirmasinad olemas, ehkki valdavalt parandatakse ja vahetatakse kõike otse teeääres, kellel on käigukast maha võetud ja kellel plokikaas maas. 

Pildikesi teelt:


Nagu ikka, on vahepeal teel lambad, kellel on alati eesõigus ja kes ületavad teed sealt, kus nad on seda harjunud juba aastaid tegema.


Keegi lükkab VW bussi allamäge käima …


Mõned kohanimed, millest oleks nagu midagi varem kuulnud …


Tee ehitamise käigus on mitmed majad lihtsalt väiksemaks lõigatud.


Aga mäed on muidugi võimsad, respect, et üle 4 km kõrguste mägede on suudetud teed ehitada. Vahepeal on ju orud, ja tee läheb üle kilomeetri madalamale, ja siis jälle 4 tuhande peale.


Mõnes kohas on näha varingu jäljed…


Üks koloniaalajastu sild.








Aga üldiselt on uus tee tühi.


Kui koduloomi mitte arvestada.




Huancavelicasse jõudsin täpselt õigel ajal, päike hakkas loojuma. Linnaliiklus oli tavaline, sõidad, ja annad signaali, ja vaatad, et kellelegi otsa ei sõida. Ja püüad tee ääres (vt ülemist pilti) parkivat autot kiiruga pildistada, mis isegi õnnestub, ja siis pidurdad, sest teel on korraliku kõrgusega lamav politseinik, millest samuti ei tahaks hooga üle sõita. Mingi väike lugupidamine punase tule suhtes on mul samuti veel säilinud, st ise esimesena punase alt läbi ei sõida. Kui kõik teised sõidavad, siis tuleb muidugi massiga kaasa minna.

Ja samal ajal üritad vaadata, et kas vasakul või paremal on mingi parkimisplatsiga ööbimiskohta näha. Kuni lõpuks leiadki kesklinnas suletud hooviga hosteli.



Jätkub…