Lost City of the Incas

06.07.2013.

Algus on eelmises postituses: http://tarmotamming.blogspot.com/2013/08/back-road-to-machu-picchu.html

Machu Picchust saanud üks Peruu sümboleid, koht on UNSECO maailmapärandi nimekirjas ning kuulub  seitsme uue maailmaime hulka (New 7 Wonders of the World http://en.wikipedia.org/wiki/New7Wonders_of_the_World).

Machu Picchu avastati, või õigem on öelda, et “taasavastati” laiemale üldsusele 1911 aastal, Yale ülikooli professori Hiram Binghami poolt, ehkki kohalikud elanikud teadsid ka varem linna asukohta. Hiram Bingham otsis legendaarset inkade linna Vilcabambat, ja pidas esialgu Machu Picchut Vilcabambaks (Vilcabamba, ehk Espiritu Pampa oli inkade impeeriumi viimane kants hispaania vallutajate vastu, mis vallutati 1572 aastal, põletati maha ja linna asukoht vajus seejärel unustusse).    


Machu Picchu ehitatud on Pachacuti valitsemisajal (u 1450), linn jäeti teadmata põhjustel maha ammu enne hispaanlaste tulekut, ning väga tõenäoliselt sellepärast nad seda ei leidnudki. Ja täpselt teadmata on ka Machu Picchu otstarve, et milleks ikka see linn mäe tippu ehitati.

Agua Calientese keskväljak. Pachacuti.

Praktilist infot MP külastajale. Alates 2011 aasta juulist on igapäevane külastajate arv piiratud, üles lubatakse kuni 2500 külastajat, ja vabade kohtade arvu saab kontrollida veebilehelt  http://www.machupicchu.gob.pe/ sealt peaks saama ka pileteid osta.

Pileteid saab osta veel Cuscost ja Agua Calientese keskväljakul olevast ametlikust turismiinfost (nõutav on pass, sest pilet on nimeline ja külastusel seda kontrollitakse). Saadaval on erineva hinnaga piletid, sõltuvalt sellest, kas on plaanis ka kõrvalasuvate mägede otsa ronida.

1. Machu Picchu tavapilet, 128 Soli (35 EUR-i ) pilet ei sisalda kõrvalasuvate mägede Wayna Picchu ja Machu Picchu Mountain otsa ronimist.

2. Machu Picchu and Wayna Picchu , (või Huayna Picchu - see mägi, mis on esimesel pildil keskel) – maksumus 152 Soli (41 EUR-i), neid pileteid müüakse ainult 400, nii et vajalik on eelnev broneerimine, korraga lubatakse WP otsa 200 külastajat, esimene grupp kell 7.00 ja teine grupp kell 10.00 

3. Machu Picchu and Machu Picchu Mountain – maksumus 142 Soli (38 EUR-i), siia müüakse samuti ainult 400 piletit aga need piletid müüakse välja aeglasemalt, sest mägi on 3082 m kõrgune ja ülesminek võtab peaaegu 2 tundi või rohkem. Machu Picchu Mountain on kõrgem mägi, mille otsast on täiesti unikaalne vaade kogu ümbruskonnale.

NB! Mäe otsas ei saa pileteid osta, kui üleval olles tuleb pähe hea mõte ronida kuskile kõrgemale, siis vajaliku pileti ostmiseks tuleb sõita alla Aguas Calientese linna. Ja samal päeval lubatakse Machu Piccu Mountaini otsa kuni kella üheni (kui nüüd mälu ei peta), hiljem enam sama päeva pileteid ei müüda, kui neid tipphooajal üldse on samaks päevaks saadaval.


Nii et “Tere Tulemast”, ütleb silt mäe jalamil, kell on hommikul 7:02, kõrgust on 2040 m üle merepinna. Ees ootab ronimine nii kõrgele, kui võimalik.


Enne silda on piletikontroll, kes vaatab hoolega piletit ja siis passi. Pilet on ju nimeline. Ja lubab edasi minna. Vasakpoolne on autosild, parempoolne on jalakäijatele. Neid ei ole eriti, alguses on näha kaks, ja hiljem veel kaks, kes jalgsi mäkke ronivad, sest valdav enamus sõidab mäkke roheliste bussidega. Mäkkesõit bussiga on läinud iga aasta järjest kallimaks, viimastel andmetel maksab edasi-tagasi pilet (üles-alla pilet) 18.5 USDd.  

Esimesed päikesekiired.


Kaugemal Wayna Picchu.




Üleval toimub pileti- ja passikontroll. Suuri seljakotte ei ole lubatud kaasa, aga väikestega pääseb läbi. Kotte läbi ei otsita, ehkki on öeldud, et MP alale ei tohi süüa-juua kaasa võtta. Kui vahepeal tekib soov süüa-juua osta, siis enne väravat on kohvik.


Kohal. Esimesed hooned.


Kaugemal mäeküljel on näha üles tuleb sõidutee, “Hiram Bingham Highway”, pikkusega 8 kilomeetrit.

Siin saab teha klassikalist MP pilti, ja pildistajatest puudust ei ole.


Mäeküljel on näha Inca Trail. MP Mountaini otsa ronimiseks tuleb minna paarsada meetrit  mööda ajaloolist rada.

Silt juhatab teed.

Linna põhjalikum vaatamine jääb pärastiseks, kõigepealt Machupicchu Mountain, sest siia rajale pärastlõunal enam ei pääse.

Veel sadakond meetrit. Enne rajaleminekut kontrollitakse piletit ja vaadatakse passi. Et piletil ja passis oleks sama  nimi.


Paar-kolmsada meetrit edasi on värav ja veel üks majake koos järgmise piletikontrolliga, siin registreeritakse kõik ülesronijad, ja mis kell keegi tagasi saabus. Et kui keegi on päeva lõpuks puudu, siis hakatakse otsima.


Tee läheb järjest ülesmäge, vahepeal on trepid, alguses on ümberringi on mets, aga edasi läheb lagedamaks. 2707 meetri kõrguselt on vaade hoopis võimsam.


Binokkel oleks ära kulunud, aga ununes bussi. Proovin kaugemal olevat Wayna Picchut pildistada, aga kvaliteet pole ikka see.


Mõned mäeküljed on peaaegu püstloodis.


Veel kõrgemale ...


Üles läheb trepp, ronid ja vahepeal puhkad, ja ronid ja lõppu ei paista. 


Vahepeal on üks kitsam koht, siin on trepp kahe kalju vahel.


Veel üks paljudest treppidest. Vahepeal on tunne, et siin on midagi väga valesti, vist mägi kasvab ise järjest kõrgemaks. Aga vaated on selle eest võimsad, hoolimata taevasse kerkivatest pilvedest.



Ja veel üks trepp.


Tipus, st jäänud on veel viimased kümmekond meetrit.




Ees on nagu peopesal Machu Picchu ja Wayna Picchu mägi. Kui ronimise ajal mõtled, et kas tipust avanev vaade on seda ronimist väärt, siis enam seda küsimust ei sobi esitada. Vaade on kordades võimsam, kui oleks osanud arvata.

Teisel pool on Hidroelectrica.

Tagasiteel hakkab sadama. Alla ronimine läheb kiiremini, ja tänu vihmale läheb kaamera taskusse, sest muidu oleks siin veel treppide pilte.


Pikapeale jääb sadu järele.


Tagasi all. Mäeküljel olevatel terrassidel jalutavad laamad.


Laama on igati kasulik loom, annab villa, kõlbab süüa, sööb muru madalamaks, kannab pakke, ja sõnnik sobib põletamiseks. Ja poseerib turistidele MP müüride ja mägede taustal. Sõbralik.


Linnas on selgelt eristatavad erineva otstarbega sektorid, on religioossed templid, elusekotor, laohooned ..


terrassid on põllumaaks.



Kaugemal oleva mäe nimi on Cerro Putukusi. Sinna jäi ronimata, ehkki rada pidi olema, täpsemalt redelid.




Observatoorium. Nendesse ümmargustesse "kaussidesse" kallati vett. et siis tähtede peegeldusi vaadelda.

Temple of Three Windows.




“Intihuatana Stone”

Sacred Stone – 6 meetri laiuse ja 3 meetri kõrguse “püha kivi” on taustal paistava Apu Yanatini mäe kujuliseks raiutud. Sel hetkel hakkas jälle sadama.


Siit viib rada Wayna Picchule.




Temple of the Sun.


Temple of The Sun lähemalt, aga sisse ei pääse.


Caretaker’s Hut, restaureeritud katusega. Kaugemal paistab Machu Picchu Mountain, tipp on muidugi pilvedes.




Päeva teises pooles tuleb päike jälle pilvede tagant välja. Ja seda ei saa öelda, et linn on paksult turiste täis, sest linn on ikka piisavalt suur. Mõnes kohas on paarikümne külastajaga grupp, kes kuulab giidi selgitusi, ja mõnes kohas ei näe veerand tundi kedagi.






Inca Bridge juurde viib kitsas rada, raja alguses on valvur, ja ka siin tuleb ennast registreerida, nimi ja vanus ja saabumis- ning lahkumisaeg.


Inca Bridge.


Silda saab vaadata eemalt, ja külastajate ohutuse huvides neid sinna ei lasta.


Teisel pool läheb Inca Road edasi mööda mäekülge.


kuni kaob mäekülje taha.




Sillale viiva tee juurest tagasi tulles avaneb suurepärane vaade übritsevatele mägedele ja orgudele, ja selle müstilise auraga ja väga-väga erilisele linnale.

Päike on korraks välja tulnud, tagaplaanil olevad mäed on pilvedes, ümberringi on vaikus. "Lost City of the Incas" ja “City in the Clouds” on väga täpsed nimetused. Aga lõputult ei saa siin üleval olla, ööseks linna jäämine ei ole lubatud, aeg on mööda treppe mäest alla minna.

Jätkub …