Huancavelica

22.08.2013,
916 päev,
Reisi algusest 100 862 km
Teekond: Huancavelica – Abra Huayraccasa – Huachocolpa – Lircay (122 km),  
Uus kõrgusrekord: Abra Huayraccasa – 5059 m.
Uusi küljepeegleid ostetud: 1


Hommikune päikesepaisteline Huancavelica, ehk kohalikus ketšua keeles Wankawilka. Linn on asutatud 1572 aastal, praegu on siin u 40 tuh elanikku.


Edasi mõningad pildid vanalinnast


Huancavelica katedraal


Keskväljakul on turismiinfo, ma sain eelmisel õhtul siit täiesti korraliku linnakaardi.

Claro on mitmes Lõuna-Ameerika riigis tegutsev telekommunikatsioonifirma, ja kõikvõimalikes kohtades on Claro reklaamid

Plaza de Armas, autosid siia ei lubata.






Pärast paartunnist hommikust jalutuskäiku hakkasin autot hosteli hoovit välja tagurdama, ja siis juhtus see, mida pole juba ammu juhtunud, mingil momendil oli parempoolne peegel küljest läinud.

Korjasin peegli jäänused üles ja sõitsin paarsada meetrit edasi, aga selge see, et kaugele nii ei sõida, kui ikka ühes küljes toimuv jääb nägemata. Edasi läks nii, et pidasin kinni esimese ettejuhtuva takso, näitasin ette katkise peegli, et midagi tõlkes kaduma ei läheks, ja pikalt polnudki vaja selgitada, sõitsime läbi linna autoremonditöökodade ja tarvikute piirkonda, ja juba kolmandast poest leidsin enam-vähem sobiva peegli (similare – nagu hispaanlane ütleb). Peaasi, et parema poole peegel, kinnitusi saab ikka seada. Ja siis tagasi bussi juurde.


Kuna kohalik tava näeb ette, et autot võib parandada tee ääres, siis pidasin väljaspool linna kinni, ja püüdsin uut, ilma ühegi kinnitusauguta peeglit ukse külge klapitada. Lühidalt, otsid välja drelli, puurid peegli kinnitusele augu ja kuna ukses olemasolevad augud ei sobi, siis teed ukse sisse lisaks veel ühe augu. Kaks oleks kindlam, aga ei saa ju ust täiesti auklikuks puurida.


Elu on õpetanud, et igas korralikus majapidamises peab drell olema, ja ketaslõikur ka.


Uus peegel on paigas, ja vist isegi õiges kohas. Nii et sai rahulikult edasi sõita pärast tunniajalist viivitust. Pool tundi peegli otsimisele ja teine pool paigaldamisele.


Huancavelicast edasi oli kunagi hakatud raudteed ehitama, aga asi jäi pooleli, praeguseks olid mägede vahel näha ainult mõned sillad ja tunnelid.


Sõidutee läks kitsamaks, vahepeal olid üksikud laiemad kohad, et saaks vastutulevaid sõidukeid mööda lasta.

Mitmes kohas käib teeremont.




ja ilm läheb 4500 m kõrgusel järjest pilvisemaks ja jahedamaks.




Chonta, kõrgus 4825 m. Mõnes kohas on väljas suured teeviidad, aga üldiselt võiks neid palju rohkem olla. Suur tee läheb otse, aga vasakule sõites peaks olema enne suurt kaevandust üks veel kõrgem sõidetav koht.


Taevast sajab midagi hõreda lume sarnast ollust, mis maapinnal kohe sulab.


Abra Huayraccasa, mida peetakse Lõuna-Ameerika kõige kõrgemaks sõidetavaks teeks (tegelikult on veel kõrgemaid kohti, aga nendest edaspidi).


Ainult et GPS näitab 4972, ja kogu lugu.


Teine näitab 4989 m. Siin kehtib vist sama seaduspärasus, nagu kelladega, et kui sul on kaks kella, siis sa ei tea kunagi, mis on õige aeg.


Edasi läheb täiesti sõidetav tee, märg, aga veel mitte libe.














Ees on kaevandus, ütlen valvurile, et vaja sõita Lircay suunas, ja valvur tõstab pikema jututa tõkkepuu üles. Järelikult suund on õige.


Edasi lähevad mitmed rajad, vahepeal on igas küljes suured veokid, ja pildistamine ei tule meeldegi, põhitähelepanu läheb sõitmisele.




Seejärel saab kaevandus otsa, ja sõita saab ainult ühes siinas mööda mäekülge.






Vahepeal on tunnel.








Ilm on vahelduvalt vihmane …


















Ka siin on olnud väike varing. Kivi on jäetud koristamata, lihtsam on mööda sõita.


Mingi sisehääl ütleb, et see ei ole õige tee, aga suund on õige, ja hiljem selgub, et tee viib õigesse kohta. Lircay on 6000 elanikuga väikelinn, ja turiste pole siin liikumas näha. Ööbimispaigaks kujuneb tanklatagune valvega parkla.



Jätkub.