Titicaca järve saared

01.07.2013
Paadiretk: Puno – Isla Uros – Isla Taquile – Puno (terve pikk päev, mitukümmend kilomeetrit).

Titicaca  üheks oluliseks vaatamisväärsuseks on järve Peruu poolel asuvad Urose ujuvad saared, ja nende saarte elanikud. Saari nimetatakse nende kunagiste ehitajate Urose rahva järgi, kes ehitasid need ,et mitte inkade võimu alla sattude, kui inkad 14 sajandil oma impeeriumi laiendasid. Urose keel on praeguseks välja surnud, saartel räägitakse aimara keelt, sest rahvas segunes aegade jooksul aimaradega.

Urose saartel elav rahvas elatub praegusel ajal kalapüügist ja turismist. On saari, kuhu turiste ei lubata ja on saari, kuhu korraldatakse erineva pikkusega reise, alates paaritunnisest kuni koos ööbimisega saarel.


Puno,  Cerrito de Huajsapata - mäe otsas on inkade impeeriumi loojale pühendatud monument, First Inca Manco Capac.




Titicaca järv. Heledam viirg on totora-pilliroog.

Saarti on võimalik külastada täiesti omal käel, sest saarte ja Puno linna vahel käib tihe paadiliiklus, kui ka organiseeritud retke korras. Kas ainult kõrkjasaared või lisaks veel Isla Taquile külastus koos kohaliku lõunasöögiga ja inglise keelt rääkiva giidiga. Viimane variant läheb käiku, sest päeva jooksul kulub üks lõunasöök alati ära, kuna paadreis algab hommikul kell 7 ja kestab kella 5-ni.


Hommikul on väljas jahe ja niiske. Sooja on vist alla 10 kraadi. Enne saari on paaditee ääres kontrollpost, kes kasseerib laevafirmalt külastustasu.


Kaugemal läheneb järgmine paaditäis turiste.




Pilliroost majad ja laevad.






Tawantinsuyu saar.




Saareelanikud demonstreerivad, kuidas ujuvat saart valmistatakse. Alusmaterjaliks on mättad, ja peal on kõrkjad. Saari nimetatakse kõrkjasaarteks, aga uue saare ehitamisel tehakse esiteks saare põhi sellistest poole meetri paksustest mätastest või mullaplokkidest, mis seotakse omavahel kokku, kuni nad kokku kasvavad.


Järgnevalt lisatakse mätastele järjest uut pilliroogu, alguses ühtepidi, ja siis teistpidi. Kuni pooleteistmeetrine kiht.

Saare ehitamine on pidev protsess, sest vees olev osa mädaneb, ja ülemine osa peab pidevalt kasvama, kuna pealmised kuivad kõrkjad murduvad, kui nendel käia. Murdunud kõrkjatesse pääseb seejärel niiskus ja peale tuleb laduda järgmine kiht kõrkjaid. Ja alumistes kihtides saab näiteks kartuleid kasvatada. Saarte eluiga on nii 30 aasta ringis.


Käimisel saar vetrub. Mitte just palju, aga aru on saada, et see ei ole kindel maa. Suurt läbikukkumishirmu ei ole.


Käsitööde müük on elanikele oluline sissetulekuallikas.








Ja kaasaegne elu on jõudnud ka siis, sest kaugemal paistab kõrkjatest katuste vahel päikesepaneel. Elektrit saartele veetud ei ole.




Seejärel viiakse külastajad kõrkjapaadiga kõige suuremale saarele.


Kaks sõudjat paadi ninas.






Kõige suuremal saarel on kauplus, kool ja isegi postkontor. Müügiletid erinevate käsitöödega. Ja vaatetorn.

Järgmisena oli reisikavas Taquile saare külastamine, saar asub Punost 35 km kaugusel.


Ka siin on turism arvestatavaks sissetulekuallikaks, sadamas on terve rida paate.

Giid teeb saare lühitutvustuse, siin on nii 2200 alalist elanikku, saarel kasvatatakse lambaid. Kasse ja koeri praktiliselt ei ole, nende saarele toomiseks on vaja eriluba, ja saarel elatakse vana inka traditsiooni "do not steal, do not lie, do not be lazy" järgi. Ja et siin teevad mehed kudumistööd.












Keskväljak






Edasi on reisikavas kohalik lõunasöök. Külaliste toitlustamine on korraldatud rotatsiooni korras, et sellest saaksid elatuda erinevad perekonnad.


Siin on võimalus kööki külastada, ja ma ei lase seda endale kaks korda öelda.








Kangasteljed, ja poolik vöö.


Tulemus.

Vööd ja mütsid annavad edasi erinevaid sõnumeid, nende kandmisviisi järgi saab näiteks teada, et kes on abielus, ja kes vallaline.


Titicaca järv.

Laev sõidab tagasi Punosse üle kahe tunni, jõuab kohale kella 6 ajal, kui väljas hakkab hämarduma ja siis on juba liiga hilja hakata Cusco poole sõitma, loodus jääb ju pimedas nägemata.



Puno katedraal pimedas.