Lima–Huancayo, ehk veel üks tehniline lugu

913 päev,
Reisi algusest 100 542 km,
Chupaca, Peruu,

Vahelduseks üks tehniline lugu, mis sai alguses mõned päevad tagasi Limast lahkudes: Aeglaselt liikuma hakates on kuulda tagantpoolt mingi vale hääl, nagu keegi koputaks või midagi naksuks. Ja suuremal kiirusel kaob hääl ära. Esimene mõte on, et rattalaager, kuidagi väga tundub katkise laagri hääl. Aga tagumise ratta laager peaks tegeme hoopis teistsugust häält, nagu kohinat, aga seda kohinat ei ole. Ja teiseks, kui sõidu ajal keerata, siis peaks samuti kõrvaga kuulda olema, et ühele poole keerates on kohin v ja teisele poole keerates ei ole.  Aga keerates ei muutu midagi.

Tegelikult on Lima kesklinn muidugi eriliselt vale koht midagi kuulata, aga mis teha, vähemalt keegi ei pahanda, kui suure kiirusega rida vahetada, ja püüda siis aru saada, mis nüüd koliseb. Üheksal juhul kümnest koliseb kõrvalsõitev auto, ja kui ta parasjagu ei kolise, siis annab pidevalt signaali. Või laseb niisama tümakat üle piirkonna. Ja tee pole just ka sile.

Aga kuna kuulmise teel targemaks ei saa, siis on veel teine võimalus, tuleb käega katsuda, kas kahtlane koht on kuum või mitte. Piduritrummel ja velg, ma mõtlen. Pean kinni, käin ümber auto, katsun käega, aga midagi kahtlaselt tulist ei ole, mitte sinnapoolegi. Tavaline soojus, nagu ikka linnas sõites ja pidurdades. Ühest küljest hea, sest rattalaagrit on juba reisi jooksul piisavalt vahetatud, aga teiset küljest jama, sest midagi on ju ikka korrast ära. Ja enne teenindusse minnest võiks omal asi selge olla. Võiks. Aga ei ole. Korraks tuleb mõte, et äkki on piduriklots, aga aeglaselt liikudes ja kergelt pidurile vajutades hääl ei muutu.

Ja vahepeal ei ole mitu tundi mingit häält kuulda, nagu kõik oleks ise korda saanud, aga tavaliselt on see petlik.

Järjekordsest asustatud punktist läbi sõites pean esimese ettejuhtuva tõõkoja juures kinni, ja üritame  mitme mehega asjale pihta saada. Mingit kahtlast lõtku tagasills ei ole, kuum ka ei ole. Käega ratast keerates midagi kuulda ei ole.




Seejärel avastab meister, et amordi kinnituskruvi on ära murdunud ja siia tehakse kiire “fix”. Sõitma hakates on vaikne, aga mingi aja pärast on kahtlane hääl tagasi. Ja siis kaob jälle.

Kuna niikuinii on jäes aeg teha korralist õlivahetust, siis pean vastavas teeninduspunktis kinni. Tegelikult pakutakse õlivahetust peaagu igas asustatud punktis,  “gambio de aceite” silte on kümnete kaupa, aga siin on kanal, ja saab autot altpoolt näha. Ideaalvariant oleks tõstuk, aga mida pole, seda pole.


Seekord üritatakse õli vahetada ilma põhjakaitset eemaldamata. Arvatakse, et saab küll, ja pole vaja ära võtta. Filtrid saadaksegi lahti, ja siis püütakse aretada papist õli äravoolurenni, et kõik õli põhjakaitsmele ei voolaks. Asi ei õnnestu. Pikapeale keeratakse kõik põhjakaitsme poldid peale ühe lahti, ja kaitse nihutatakse veidi eemale, õli saabki välja. Ma ei taha seda protsessi eriti kommenteerida, sest siin tehakse nii vähe liigutusi, kui üldse võimalik.

Ühesõnaga, kõik saab lõpuks tehtud. Ainult et siin ei ole õige koht muid asju üle kontrollida, ja praegu ei ole jälle ühtegi vale häält kuulda. Sõida või tagasi Limasse, et suurem koht ja rohkem teenindusi.


Vahepeal läheb pimedaks, ja jõuab kätte uus päev. Hommikul on tagasillas jälle kõik vaikne. Ja ikkagi, asi pole õige, ja ma ei taha eriti üle 60 sõita. Mis sest, et pooltelje ots on tavalise temperatuuriga.

Huancayo on järgmine suurem linn, poole miljoni elanikuga, ja nii suurest linnast mul ei ole kavatsust enne minema sõita, kui auto on täiesti korras, või et asi on täiesti selge. Huancayo kõrval Chupacas on igati ok olmega kämping, Campamento La Perla, ning koha omanik oskab soovitada korralikku remonditöökoda.

Sõidame kohale, ja mitme mehega asutakse kuulama ja viga otsima. Korraks kahtlustatakse isegi difrit, sest bussil on “limited slip” diferentsiaal, aga ei. Tagumine ots tõstetakse üles, panen mootori tööle ja alguses esimese ja siis teise käigu sisse, kõik on ok, rattad käivad ringi, nagu peab, ja kõik on vaikne. Võtame tungrauad alt ära, sõidan paar meetrit edasi ja tagasi, ja ikka on vale hääl kuulda, ja just ratta juurest. Ainus lahendus asjasse selgust saada on pooltelg maha ja rattalaager üle kontrollida, sest siin on vastavad vahendid olemas, ja see töö ei ole neile võõras.

Piduritrummel ja klotsid on eemaldatud.


Kui pooltelg on ära võetud, siis on selge, kustkohast kahtlane hääl tuli.


Veidi teise nurga alt. Igatahes kaua nii edasi sõita poleks saanud.


Ja siin on katkine detail suures plaanis. Hea, et asi on selgem, aga midagi on veel valesti, sest seda kohta on viimase kahe aasta jooksul juba 3 korda lahti võetud:

Kolmas laager ja fiksaator (originaal) oli paigaldatud Uruguais, Piriapolises 2012 aasta septembri alguses, ja pidas vastu 40 tuh.kilomeetrit. Eelmine, teine, vahetati LAV-is, Pretorias ja pidas vastu 20 tuh.km, ja esimene vahetus oli sealsamas Pretorias, siis sain sõita vaevalt 10 km, kui kõik jooksis kokku ja hakkas suitsema.

Aga edasi:


Järgnevalt on vaja rattalaager kätte saada, nii et ümbruskond terveks jääb. Mõnes kohas kasutatkse selleks haamrit (jäljed reedavad), siin käib asi teistmoodi. Sõidame kümmekond kvartalit edasi, piirkonda, kus on sajad meetrid kaupluseid, ja kõik müüvad erinevaid (ja ka samasuguseid) autoosasid.

Ja veel pakutakse siin erinevaid teenuseid, näit rattalaagri eemaldamine poolteljelt suure pressi abil. Vt.järgmist pilti

Kokku läheb siin vist 3 minutit, teenus läheb maksma 10 Soli.

Kõrvalt kauplustest leiab rattalaagri (Made in Japan), võtan igaks juhuks veel ühe tagavaraks, ja fiksaatorid on samuti kohe riiulist  võtta. Laager a 45 Soli ja fiksaator a 5 Soli   .


Varsemate parandajate haamrijäljed.


Seekord võetakse maha ka rattapoldid, varem pole niikaugele jõutud, ja üldiselt tuleb need ka ära vahetada. Poest saab uued, aga hiljem selgub, et vales mõõdus.


Detailid pärast puhastamist. Pooltelg on ok, aga alumistel piltidel olevad asjad ei ole.


Laagripesal on üks kinnitus katki ja ülalt on tükk küljest ära.


Ja sisemus jätab ka soovida.


Ka see detail vajab vahetamist (täpne eestikeelne nimetus teadmata, Mazda manuaal annab nimeks “oil baffle plate”). Aga nimi polegi tähtis, Peruu on ikkagi hispaaniakeelne ja õigem on võtta katkised asjad kaasa ja vaadata, et kas leitakse riiulist midagi sarnast.

Niipalju on senine elu (ja kolmandas maailmas autoga reisimine) õpetanud, et vajalik asi võiks olla samasugune, ideaaljuhul, või siis suurem, sest palju asju saab relakaga vajalikku mõõtu lõigata. Näiteks piduriklotsi.

Aga kuna käes oli laupäeva pealelõuna, st nädalavahetus, siis jääb otsimine järgmiseks nädalaks, et kas leiab siit, või siis tuleb lasta Limast tuua. Seniks pandi kõik jälle kokku tagasi, et ma saaksin siin nädalavahetusel liikuda ja eks siis esmaspäeval näeb, mida linna pealt leiab. Nad on siin valmis kõike keevitama ka, aga kuna mul on pikk tee veel ees, siis võiks parem uued osad panna.