Huancayo

915 päev,
Reisi algusest 100 581 km
Huancayo, Peruu,


Huancayo kunagine raudteejaam. Lima-Huancayo raudtee on Lõuna-Ameerika kõrgeim ning maailma kõrguselt teine Link, teel on 69 tunnelit ja 58 silda.




Ehitamist alustati 1870 aastal, ja 346 kilomeetri pikkune lõik Huancayosse sai valmis 1908 aastal, nii et siis peaaegu nelikümmend aastat. 


Tänavamuusikud Huancayo kesklinnas.

Tegin paar päeva tagasi veel ühe tiiru mägedesse, et ennast jälle kõrgusega harjutada. Boliivias oli kõik ok, ja Cuscos samuti, aga Lima oli ju peaaegu merepinnal.
Praegune Huancayo on 3200 m kõrgusel, pärast paari päeva ei ole midagi erilist tunda, aga kuna edaspidi on ees pikemaid 4000 m kõrguseid lõike, siis on õigem vahepeal kõrgemale sõita ja siis jälle alla magama tulla.


Tee Abra Huaytapallanani.


4590 meetri kõrgusel. Kohalike sõnul pidi siin kusagil olema võimalik sõita isegi üle 5000 m kõrgusele, aga mul polnud suurt tahtmist see päev kõrgemale ronida, niigi 3200 pealt 4600 peale.


Ja hiljem alla tagasi.

Lõpetuseks veel värsket remondijuttu.


Igaks juhuks ostetud varuosad, ja ma loodan väga, et neid ei lähe niipea vaja. Laager ja kinnitused. Praegu mingit vale häält ei ole kostmas, ainult et velg on tunduvalt kuumem. Parandajate sõnul pidi kuumus olema tingitud piduriklotsidest, ja võib-olla tõesti, sest pärast Uruguais vahetatud laagrit oli samuti kõik velg kuum, kuni ma ise klotse järele lasin.
 
Kolmandaks päevaks oli plaanitud kaks tööd, vahetada ära käigukasti padi ja vahetada difriõli. Eelmine õhtu läks enne pimedaks, ja hea oli, et ei hakanud õhtul vahetama. Sest ära läks jälle peaaegu terve päev, kuna Santiagost ostetud ja siin eile taastatud detail oli originaalist erinevate mõõtmetega. Lühidalt võib öelda, et kella kolmeks oli mul juba kaks taastatud käigukasti patja.

Järgmisel pildil kaks käigukasti patja: ülemine ei sobinud aga alumine oli õigete mõõtudega. 


Ülemine jääb tagavaraks. Äkki läheb kunagi vaja, sest kes teab, kui tugev taastatud detail on. Pärast painutamist peaks alla mahtuma küll.


Lõpuks on paigas. Niigi pidas vastu tunduvalt kauem, kui ennustati (arvati, et 2000 – 5000 km, aga sõitsin 10 tuh, ja oleks vist veel teist sama palju sõita saanud).

Teoreetiliselt ja praktiliselt on võimalik sõita seni, kuni asi pooleks läheb, ja siis veel kilomeetri jagu, kui omal närvid kolinale vastu peavad ja kui muidugi korralik detail on kaasas ja vahetusoskus ja tööriistad olemas. Ja tahtmine kuskil teeääres vahetada. Aga mugavam on teha vahetust asustatud punktis, eriti veel siis, kui mõned asjad ei taha klappida.


Remonditiim.


Mõned jäädvustused kütusehindadest. Kütuse kvaliteet on viisakalt öeldes kõikuv, vahepeal on igati ok, ja siis mõne paagitäiega on jõud täiesti kadunud, vajutad, ja tagant tuleb suur must tahmalont.

Boliivias oli sama lugu, kvaliteet seinast seina. Vahepeal sõidad 4000 m kõrgusel ja kõrgemal neljanda käiguga, ja ei mingit muret, ja mõnest tanklast saadud diisliga on nagu pidurid peal. Kahju, et proovida ei saa, et ostad liitri, ja vaatad, kas on solk, või mitte. St mugavalt ei saa järgi kontrollida.


On küll diesel ja pro, aga …


Tänavapildid. Mõnikord ikka jõuab. Haarad kõrvalt istmelt kaamera, ja üritad samal ajal jalgratast mitte alla ajada.

Jätkub..

PS. Kõik on jälle läbisegi, nagu elus ikka, öö on käes, aga blogi hakkab juba järje peale jõudma.