Calama – Iquique mööda ookeani kallast

02.06.2016
Teekond: Calama – Tocopilla – Iquique (373 km).
Reisi algusest 147 730 km

Calamast linnast otse ookeani poole sõites on tee ääres kahel pool kõrgepingeliinid. Ja kõrb.


Enamuse elektrit kasutab muidugi suur Chuquicamata vasekaevandus.



Kõigepealt läheb mäest alla sirge tee Panamericana maanteeni, ja edasi peaks minema tee üle rannikuäärsete mägede otse ookeani ääres asuva Tocopilla sadamalinnani. Lähebki, liiklust pole, hea rahulik sõita.


Enne viimast suurt laskumist on ees teeremont, ja siin tuleb oodata peaaegu 40 minutit, kuni laiendatav tee jälle läbitavaks saab. Sellepärast polnudki kedagi vastu tulemas.

Lõpuks tehakse tee lahti.


Laiendatav lõik.




Tolmune osa saab läbi, ja edasi läheb värske asfalt, täiesti sile tee allamäge kuni Tocopillani.

Tocopilla asub Antofagasta regioonis, siin on u 25 tuhat elanikku, ja linn on asutatud 1843 aastal.


Pargid auto kusagile kõrvaltänavale, sest peatänav on päris kitsas, ja igale poole vist ei tohi ka parkida, ning teed väikese jalutuskäigu. Äkki jääb midagi kaamera ette. Nagu see puidust kellatorn kohaliku kooli hoovis.






Kaubasadam. Kunagi eksporditi siit salpeetrit, ning praegusel ajal läheb siit teele Chuquicamata kaevanduse vask. Valdavalt Hiina suunas.


Kalasadam on eraldi. Vaade kalasadama muulilt linna suunas.


Kalasadam on üldjuhul kõige õigem koht, kui tuleb isu värske kalaroa järele. Otse sadamas kala pannile ei pandud, aga hiljem peatänava ääres oli küll hulgem kalaroogasid pakkuvaid söögikohti. Grillitud kalaportsjonist kahjuks pilte ei ole, kuna enne oli pool taldrikutäit tühi, kui pildistamine meelde tuli. Ikka juhtub...  


Veel üks Tšiilile omane kuju.


Pronksist põliselanikud keset ringteed.


Ookeaniäärne tee põhja suunas. Ehk siis natuke vaheldust kollasele kõrbele.






“Järsk laskumine”. Mitte päris niisuguse nurga ll, aga paraja hoo saab küll sisse.

Tocopilla ja Iquique vahemaa on nii 200 kilomeetrit. Korra juba tundub, et päevavalges Iquique linnani ei jõua, aga kuna viimane paarkümmend kilomeetrit on korralik kiirtee, siis sõidan ikkagi linna piiril asuva kämpinguni.

Enne linna on teel avarii, palju vilkuvaid tulesid, ja liiklus on kinni. Mis kinnitab veelkord, et pimedas on parem mitte sõita, siin võib kõike juhtuda. Tšiili liikluskultuur on küll kõvasti parem, kui mõnes teises riigis, aga ka siin meeldib paljudele kiiresti sõita.


“Las Lomas de Tres Islas” on tuttav ööbimiskoht. Eelmine kord olin siin täiesti üksi, seekord hakkab silma kaks Argentiina numbritega sõidukt. Ruumi on aga vähemalt kahekümnele. Maanteemüra siiani ei kosta. Ainult ookean kohiseb 100 meetrit allpool.

GPS-i jälg 02.06.2016:



Kaart on klikitav ja zoomitav.

Jätkub …