Ülesmäge

15.12.2017-16.12.2017,
1466-1467 päev,
Teekond: Chimbarongo – Termas de Flaco – Chimbarongo – Curico – Lago Colbun (348 km),
Reisi algusest 161 197 km.


Hommikused Andid. Päevakava on sõita ülepoole mööda Termas de Flaco teed, niipalju kui võimalik, ja vaadata, kas siit tegelikult ka Argentinasse pääseb.

Los Andes ja Santiago

13.12.2017-14.12.2017
1464-1465 päev.
Teekond: Los Andes – Santiagos – Copec Tankla – uuesti Santiagos – Chimbarongo  
Reisi algusest  160 849 km.


Hommikul. Camping El Sauce.

Los Andes on 55 tuhande elanikuga Tšiili väikelinn, asutatud 1791 aastal. Niinimetatud piirilinn, sest seda läbib Tšiilit ja Argentinat ühendav Santiago-Mendoza maantee. Siia on ehitatud korralikud ümbersõidud, ja veoautode liikus ei pea linna läbima.

Tšiili suunas

11.12.2017-12.12.2017
1462-1463 päev.
Teekond: Buenos Aires –  Pergamino - Rio Cuarto - San Luis – Mendoza – Uspallata – Paso de Libertadores (Argentina-Tšiili piir) – Los Andes, kokku 1274 km
Reisi algusest 160 372 km


National Road 8, ehk Ruta 8. Kohati on tunne, nagu sõidaks mööda Väikese väina tammi.

Tehniline - mootoriremont

5.12.2017-8.12.2017
1456-1459 päev.
Andean Roads kämping. Buenos Aires, Argentina.

See postitus on samuti täiesti tehniline jutt, mingeid ilusaid Lõuna-Ameerika loodusfotosid siin ei ole, ja midagi muud põnevat samuti ei toimu. Selline köögipoole jutt, mida võib-olla ei oleks vaja üldse siia lisada, aga see on samuti oluline osa autoreisist.    
   
Liigagi tihti juhtub nii, et midagi hakatakse parandama, või vahetama korralise hoolduse käigus, ja tulemuseks on hoopis suurem remont.

Tehniline - keevitustööd

01.12.2017
1452 päev,
Ricardo Rojas, Buenos Aires, Argentina
Teekond – keevitusse ja tagasi, kokku 3 km 
Reisi algusest 158 927 km

Üritaks nüüd järjest edasi kirjutada.
Järgnevad kaks postitust on puhtalt tehniline jutt.

Kui auto liigub, siis ta kulub ja laguneb, ja kui ta seisab, siis ta hakkab roostetama. Mingi piirini on võimalik roostetamist lihtsalt ignoreerida, ja maapiirkonnas liikudes sulandub veidi roostetanud auto ilusasti kogu ümbritseva liiklusega, aga lõpuks hakkab asi ennast häirima. 2010 aasta sügisel enne starti sai küll kõik vähegi kahtlased kohad puhtaks tehtud, üle pahteldatud ja värvitud, aga ikkagi jäi mingi roosteuss kuhugi alles, ning ümbritsev niiskus ja hapnik tegid oma töö.

Ja lisaks sool. Eriti käesoleval reisil soolajärvede piirkonnas sõitmisest. Kõigepealt Djibouti Lac Assaali ääres, ja siis Namiibias Skeleton Coastil. Namiibias sai hiljem tehtud päris korralik põhjapesu, aga midagi võis ikka kuskile jääda. Ja Lõuna-Ameerikas andis Uyuni oma panuse. Pruunid täpid mitmetes kohtades kasvasid järjest suuremaks, ja lõpuks sai juba mitmest kohast läbi vaadata. 

Kämpingu omanik Cris soovitas valida kahe lihtsa lahenduse vahel, et kas keretöödele spetsialiseerunud “bodyshop” vastavate keretööde hindadega, või kohalik keevitaja poole kilomeetri kauguselt, kes põhiliselt on keevitanud metall väravaid ja muud sarnast. Pikalt polnudki vaja mõelda, sest kriteeriumiks oli tugevus ja muidugi töö maksumus. Vaja oli lihtsat ja tugevat keevitust, mis tagaks autol treppi sõidetud teedel ühes tükis püsimise.

Kuna mehaanik lubas mootori remondi ette võtta järgmise nädala alguses, ja et sellega läheb aega u 4 päeva, siis leppisin kokku kohaliku keevitajaga, et parandame kõigepealt ära küljekarbid.  Ja siis vaatame, mida veel jõuab päeva jooksul teha. Või äärmisel juhul pooleteise päevaga. Küljeuste alumised servad näevad samuti halvad välja, ja veel mõned kohad. 


Hommikul kell 7.55  keevitustöökoja ukse taga.