Juba.
Dialoog erariides turvatöötajaga peoplatsil:
“Press??”
”No, I am tourist”. Ju siis ei kõlanud veenvalt.
”Terrorist?!”
“No, I am not terrorist, I am turist”
See on järjekordne näide, kuidas Aafrika suudab alati üllatada.
Sunday, July 10, 2011
Lõuna-Sudaani Iseseisvuspäev
Thursday, July 7, 2011
Uganda
183 päev,
Gulu. Põhja-Uganda
Internetikohvik
Keenia-Uganda piiriületus oli paar päeva tagasi. Kaugelt hakkas silma paarikilomeetrine veoautode rivi. Nendest võis mööda sõita, sest sõiduautodele on eraldi tolli- ja piirikontroll. Niikaugele, kuni enam kaugemale ei pääse ning auto ümber hakkavad kogunema rahavahetajad ja muud asjamehed, nii nagu ikka piiridel. Keegi püüab selgitada, et ta abistab piiriületusel ja näitab, kuskohas asub tollipunkt. Vastan, et küll ma saan ise ka hakkama, aga abiline tuleb tolliruumi kaasa, seab ennast sisse nagu oma inimene ja hakkab minu eest mingit blanketti täitma.
Elu on näidanud, et neid abimehi on ikka mitmesuguseid, on sellised tegelased, kes näitavad ära ainult vajaliku maja ja ukse ning ise ootavad väljas, sellised võiksid parem olemata olla. Ja siis on sellised, kes marsivad igale poole sisse ning organiseerivad sulle ilma igasuguste järjekordade ja muude probleemideta kiire piiriületuse.
Mis tähendab seda, et neil on tõepoolset teenus, mida nad pakuvad ja mis hoiab aega ja närvikulu kokku. Ning asi käis tõepoolest kähku, auto vormistatud ja passi Keeniast lahkumise tempel. Ning abilise teenuste hulka kuulus ka Uganda poole vormistuse korraldamine. Siin oli vaja täita ainult viisataotlus, mis oli postkaardi suurune blankett minimaalsete andmetega nagu nimi, sünniaeg ja passiandmed ning auto number. Ja siis võeti sõrmejäljed, mõlema käe kõigilt sõrmedelt. Veel paar minutit ja pass anti luugist tagasi, ning öeldi, et on ok. Mingit leheküljesuurust kleepsu passi juurde ei pandud, lihtsalt löödi üks tempel ja kõik. Ju siis nii see käibki, sest rohkem keegi seda passi näha ei tahtnud. Egiptuse piiriületusega ei saa võrreldagi, nagu öö ja päev.
Esmamulje Ugandast oli igati positiivne. Ja silma hakkas see, et teeääred olid puhtamad, kui enamuses Aafrika rikides. Tavaliselt vedeleb iga pool kohutavas koguses musti ja läbipaistvaid õhukesi kilekotte. Neid on täis teekraavid ja kaktused ja põõsad ja puud. Järjekordse asustatud punkti lähenemisest saad tavaliselt aru nii, et tee äärde tekib prügilasu. Aga see oli esmamulje, eks aja jooksul näeb täpsemalt.
Sipi Falls Mount Elgoni lähedal.
Gulu. Põhja-Uganda
Internetikohvik
Keenia-Uganda piiriületus oli paar päeva tagasi. Kaugelt hakkas silma paarikilomeetrine veoautode rivi. Nendest võis mööda sõita, sest sõiduautodele on eraldi tolli- ja piirikontroll. Niikaugele, kuni enam kaugemale ei pääse ning auto ümber hakkavad kogunema rahavahetajad ja muud asjamehed, nii nagu ikka piiridel. Keegi püüab selgitada, et ta abistab piiriületusel ja näitab, kuskohas asub tollipunkt. Vastan, et küll ma saan ise ka hakkama, aga abiline tuleb tolliruumi kaasa, seab ennast sisse nagu oma inimene ja hakkab minu eest mingit blanketti täitma.
Elu on näidanud, et neid abimehi on ikka mitmesuguseid, on sellised tegelased, kes näitavad ära ainult vajaliku maja ja ukse ning ise ootavad väljas, sellised võiksid parem olemata olla. Ja siis on sellised, kes marsivad igale poole sisse ning organiseerivad sulle ilma igasuguste järjekordade ja muude probleemideta kiire piiriületuse.
Mis tähendab seda, et neil on tõepoolset teenus, mida nad pakuvad ja mis hoiab aega ja närvikulu kokku. Ning asi käis tõepoolest kähku, auto vormistatud ja passi Keeniast lahkumise tempel. Ning abilise teenuste hulka kuulus ka Uganda poole vormistuse korraldamine. Siin oli vaja täita ainult viisataotlus, mis oli postkaardi suurune blankett minimaalsete andmetega nagu nimi, sünniaeg ja passiandmed ning auto number. Ja siis võeti sõrmejäljed, mõlema käe kõigilt sõrmedelt. Veel paar minutit ja pass anti luugist tagasi, ning öeldi, et on ok. Mingit leheküljesuurust kleepsu passi juurde ei pandud, lihtsalt löödi üks tempel ja kõik. Ju siis nii see käibki, sest rohkem keegi seda passi näha ei tahtnud. Egiptuse piiriületusega ei saa võrreldagi, nagu öö ja päev.
Esmamulje Ugandast oli igati positiivne. Ja silma hakkas see, et teeääred olid puhtamad, kui enamuses Aafrika rikides. Tavaliselt vedeleb iga pool kohutavas koguses musti ja läbipaistvaid õhukesi kilekotte. Neid on täis teekraavid ja kaktused ja põõsad ja puud. Järjekordse asustatud punkti lähenemisest saad tavaliselt aru nii, et tee äärde tekib prügilasu. Aga see oli esmamulje, eks aja jooksul näeb täpsemalt.
Sipi Falls Mount Elgoni lähedal.
Friday, July 1, 2011
Ruins of Gedi ja Kikepeo
177 päev.
Veel üks Keenia ranniku vaatamisväärsusi on Ruins of Gedi – suahiili linna varemed Malindi lähedal vihmametsas. Ehitatud 13-14 sajandil, elanikke oli hinnanguliselt üle 2500, ning linn jäeti maha 16 sajandi alguses.
Selline vaade avanes linnale vaateplatvormilt. Ja see vaateplatvorm oli ehitatud suure puu otsa.
Veel üks Keenia ranniku vaatamisväärsusi on Ruins of Gedi – suahiili linna varemed Malindi lähedal vihmametsas. Ehitatud 13-14 sajandil, elanikke oli hinnanguliselt üle 2500, ning linn jäeti maha 16 sajandi alguses.
Selline vaade avanes linnale vaateplatvormilt. Ja see vaateplatvorm oli ehitatud suure puu otsa.
Thursday, June 23, 2011
Keenia Mombasa
169.päev
Reisi algusest 21524 km
Mombasa, nagu oleks Aafrika linn ja nagu ei ole ka. Üks suurematest vaatamisväärsustest on 1593 aastal Portugali maadeavastajate poolt ehitatud kindlus - Fort Jesus.
Reisi algusest 21524 km
Mombasa, nagu oleks Aafrika linn ja nagu ei ole ka. Üks suurematest vaatamisväärsustest on 1593 aastal Portugali maadeavastajate poolt ehitatud kindlus - Fort Jesus.
Thursday, June 16, 2011
Keenia - Hell's Kitchen
Marafa kohta andmeid otsides leidsin internetist sellise kirjelduse -
According to the Lonely Planet, Marafa is "the most underrated site on the coast (if not Kenya)" and if you, "put this geographic phenomenon anywhere else on earth, families would plan vacations around visiting and a glut of shopping malls would surround the approaches." http://www.mydestination.com/kenya/things-to-do/111066/marafa---hells-kitchen
Sellega oli külastamine otsustatud. Koht oli suurematest teedest eemal, õige teeotsa ülesleidmisel tuli korraks mõte, et see tee on ainult kohalikele elanikele jalgsi liikumiseks ja koduloomadele, sest auto jälgi ei paistnud küll kusagilt.
Paar korda küsisin igaks juhuks üle, et kas see tee ikka läheb Marafasse. Pidi minema, aga võib-olla oli neid selliselt õpetatud, et kunagi ei tohi eitavalt vastata.
Ja hiljutine vihm tegi oma töö – tee ei tolmanud, vaid hoopis pruun pori kleepus rataste külge. Järjekordse suure porilombi juures seisis kohalik mees, kes vaatas huviga, kuidas “mzungu” oma valge bussiga sealt läbi pääseb. Ja kinnitas, et see tee läheb küll Marafasse ja kuna ta liigub samas suunas, siis kas võib kaasa tulla? Ikka võib, kuidas siis muidu. Porilombid jätkusid veel 10 kilomeetrit, pärast ristus tee veidi suuremaga ja edasiliikumine läks lihtsamaks.
Aga siin ta ongi – Marafa Hell’s Kitchen
According to the Lonely Planet, Marafa is "the most underrated site on the coast (if not Kenya)" and if you, "put this geographic phenomenon anywhere else on earth, families would plan vacations around visiting and a glut of shopping malls would surround the approaches." http://www.mydestination.com/kenya/things-to-do/111066/marafa---hells-kitchen
Sellega oli külastamine otsustatud. Koht oli suurematest teedest eemal, õige teeotsa ülesleidmisel tuli korraks mõte, et see tee on ainult kohalikele elanikele jalgsi liikumiseks ja koduloomadele, sest auto jälgi ei paistnud küll kusagilt.
Paar korda küsisin igaks juhuks üle, et kas see tee ikka läheb Marafasse. Pidi minema, aga võib-olla oli neid selliselt õpetatud, et kunagi ei tohi eitavalt vastata.
Ja hiljutine vihm tegi oma töö – tee ei tolmanud, vaid hoopis pruun pori kleepus rataste külge. Järjekordse suure porilombi juures seisis kohalik mees, kes vaatas huviga, kuidas “mzungu” oma valge bussiga sealt läbi pääseb. Ja kinnitas, et see tee läheb küll Marafasse ja kuna ta liigub samas suunas, siis kas võib kaasa tulla? Ikka võib, kuidas siis muidu. Porilombid jätkusid veel 10 kilomeetrit, pärast ristus tee veidi suuremaga ja edasiliikumine läks lihtsamaks.
Aga siin ta ongi – Marafa Hell’s Kitchen
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
