Back Road to Machu Picchu

04.07.2013 – 05.07.2013
Teekond autoga: Cusco – Urubamba – Ollantaytambo – Santa Maria – Santa Teresa – Hidroelectrica (224 km).
Teekond jalgsi mööda raudteed: Hidroelectrica – Aguas Calientes (3 tundi).

Machu Picchu külastamiseks on laias laastus kolm erinevat võimalust.

Esimene: 4-päevane jalgsimatk mööda klassicalist Inca Traili, mis tuleb varakult broneerida, kuna Inca Trailile lubatakse päevas ainult 500 matkajat. Juunikuus näitas vastav veebileht, et esimesed vabad kohad on alles oktoobri keskpaigaks, nii et see matk jäi ära. Veel võib valida muude erineva pikkusega matkaradade vahel, näiteks Lares Trek, Salkantay Trek, Choquequirao trek jne (google abiks!).

Teine: Rongiga. Seda kasutab väga tõenäoliselt enamus MP külastajatest. Aga rongiplaanide kohta ma eriti infot ei otsinud, sest kavas oli kasutada kolmandat võimalust.

Kolmas: Sõita kohaliku transpordiga või oma autoga ümber mägede (Ollantaytambo – Santa Maria – Santa Teresa – Hidroelectrica), jätta auto hüdroelektrijaama juurde, ja minna 8 kilomeetrit mööda raudteed Agua Calientesesse, mis asub Machu Picchu jalamil.


Selguse mõttes kaart ka, kolmas variant on punasega, ja üleüldse ,et miks otse minna, kui ringiga saab.





Ja kui on valida rongisõidu ja niisuguse mägitee vahel, siis tegelikult ju valikut ei ole.

Aga kõigest parem järjekorras. Eelmine päev ostsin Cuscost telefonile kohaliku SIM-kaardi. Mitte kõnelemiseks, aga et saaks internetti kasutada. Kõigepealt oli teel Claro esindus, aga kuna neil hetkel vajalikku kaarti polnud, siis läksin kõrvalasuvasse Movistari kirjadega kauplusesse. Siin sujus kõike kiiresti. Müüja sõnul oli tavaline sim 15 soli ja microśim 20 soli, kuna mul oli vaja mikrosimi, siis võttis müügimees tavalise sim-kaardi ja lõikas selle paari lõikega õigesse mõõtu. Valmis. Proovis telefoni panna, lõikas veel paarist kohast kääridega, ja siis oligi asi korras. Ja töötas ka. Ka teistes riikides võiks asi niimoodi käia, et saad kaardi, paned telefoni, asi töötab, ostad kõneaega (st mahtu 1 GB, 120 Soli), maksad,  ja lähed siis oma teed. Ei mingit passi ega paberimäärimist ega passikoopiat.


Cusco, hommikune Quinta Lala kämping. Hommikul püüab kana järjekindlalt bussi ronida. Ja mitte ainult üks kord. Lähed korraks eemale, ja jälle ronib tagasi.

Cuscost väljasõidule läheb tund. Kindlasti saaks ka kiiremini, aga mul ei õnnestu näha ühtegi teeviita. Aga lõpuks jääb linn seljataha.


Enne Urubamba linna on ummik. Esialgu tundub, et siin on tavaline teeremont vms, et lastakse vastutulevad autod läbi, ja siis saab edasi sõita, aga kui 10 minuti jooksul ühtegi autot ei liigu, siis lähen asja lähemalt uurima.

Üle jõe minev sild on blokeeritud, See siis ongi see “roadblock”. Õpetajad nõuavad siin palgalisa, ja et sõnum võimalikult kõrgele ja kaugele jõuaks, on sild suletud. Ootamisele kulub nii tund. Siis hakkavad vastassuunast sõidukid liikuma, ja hiljem ka siitpoolt. Logistiliselt on valitud õige koht, sest see on peamine tee, mis läheb Cuscost Ollantaytambo poole.


Ollantaytambo. Kogu liikus käib läbi kesklinna,  või täpsemalt, läbi vanalinna,


Siin on samuti inkade ehitiste varemeid, aga need jäävad tagasiteel vaatamiseks.


Ollantaytambost edasi on jupp tolmavat ja kitsast kruusateed.


Siis algavad mäed ja kliima muutub niiskemaks.








Tee läheb järjest ülesmäge, kuni 4400 kõrgusele.




Seejärel algab pikk laskumine läbi vihma ja pilvede.


Väga värskelt valminud tee viib kuni Santa Maria väikelinnani (ja vist ka edasi, aga see jäi üle kontrollimata, et kui kauaks teed jätkub), ja siis tuli kuskilt majade vahelt vasakule keerata, Santa Teresa ja Hidroelectrica suunas.


Majade vahelt läbi, siit saab Machu Picchu poole.




Mõned lõigud meenutasid väga Yungase teed, sama kitsad ja ühel pool kõrged kaljud ning teisel pool all jõgi. Ainult et siin teel oli täiesti arvestatav liiklus.






Sildi järgi peaks parempoolne tee viima isegi Mollepatasse, aga ka see jääb praegu üle kontrollimata.


Siin käib hüdroelektrijaama ehitamine. Mingi osa jõest voolab juba mäe sees tunnelites.


Tee lõpp, edasi on juba ehitusplats. Siit saab edasi Machu Picchu poole ainult jalgsi, isegi jalgrattaga ei lubata edasi sõita. Paarisaja meetri kaugusele on kellegi hoovi tekkinud tasuline valvega parkla, kuna neid külastajaid on piisavalt, kes soovivad oma auto siia jätta ja siis jalgsi Machu Picchut külastada. Loodus tühja kohta ei salli, parkla on väga õiges kohas. Teenus maksab 15 Soli ööpäev (ehk siis 4 EURi).

Tõkkepuu kõrval putkas registreeritakse kõik külastajad, nimi, ja passinumber ja päritolumaa. Lappan veidi paksu raamatut, aga nime Estonia ei hakka silma. Eks nägemine kulub ka aja jooksul.




Tee algab trepiga, esimene paljudest


ja edasi tuleb minna mööda raudteed. Silt näitab suuna.






Sild üle Urubamba.


Edasi, vahepeal on sirgemad lõigud.


Teisel pool jõge hakkavad paistma esimesed terrassid.


Raudtee kõrval on mõned metallpostid, mille tipus kasvavad juba taimed. Loodus trügib peale.




116 km.


Vahepeal on veel näha inimtegevuse jälgi.




114 km




113 km, enam pole palju maad jäänud.


Enne linna läbib raudtee tunneli, aga jalgrada läheb kõrvalt.




Aguas Calientes, ehk siis teise nimega Machu Picchu Pueblo. Linn, kuhu ei vii ühtegi autoteed.




Ja siiski on siin mõned üksikud veo- ja sõiduautod, ja terve hulk rohelisi busse, mis veavad turiste alt raudteejaamast üles mäe otsa, Machu Picchu väravasse.






Ümbruskonnas jalutades jääb silma isetegevuslik telklaager jõe kõrval.






Raudteejaam


Igapäevaelu, käsil on valimisplakati eemaldamine.


Oleks rongiga tulnud, oleks saanud kohe kesklinna.

Jätkub...