Sillad, BR-319, 4 päev

12.09.2013,
937 päev,
Reisi algusest 103 970 km,
Päevateekond 70 km,




Järjekordne hommik Embrateli “hotelli” parklas. Algab neljas päev legendaarsel maanteel. Öö oli üldiselt vaikne, kui mitte arvestada mõningaid vihmametsast kostvaid hääli. Konnad krooksuvad, ja vahepeal on kuulda pimeda metsa poolt mõne suurema oksa murdumist. Kedagi näha muidugi ei ole.




Sipelgavaba magamispaik peaaegu keset teed.


Kell 7.30 hakkame edasi liikuma. Teeolud on eilsest paremad, ja maapind on kuivem.


Ja isegi siin, mitmesaja kilomeetri pikkusel inimtühjal teelõigus on kõiksugust prahti vedelemas.




Järjekordne sild, mille lauad tahavad väheke paigutamist enne ülesõitu.




Ja ka järgmised vajavad eelnevat ülevaatust. Iga sild on ju veidi erinevast kohast katki. Mõned lauad on nii pudedad, et isegi valesse kohta astudes võib ennast leida kas silla alt või siis kuskilt poolelt teelt maapinnani.
Alligaatorid ei ole näha ega kuulda. Aga võib-olla ei oska ise vaadata.


















Peaaegu kilomeetri jagu väga head teed …


Ja lihtsalt hea tee. Lõppu ei paista. Lõpuni läheb veel kõvasti aega, praeguse tempoga liikudes veel oma 3 päeva.








Vähehaaval hakkavad ilmuma tee äärde märgid tsivilisatsioonist.


Siis on keset vihmametsa järsku suurem asfalteeritud plats.


Ja kaugemalt paistavad maja varemed. Tankla?


Läbitud kilometraazi järgi arvutades peaks varsti hakkama paistma järgmine Embrateli torn, ja kaardi järgi peaksime jõudma varsti suurema jõeni.  Ühel momendil läheb kitsas tee läbi vihmametsa ootamatult üle mahajäetud lennuväljaks.


Mahajäetud lennuvälja lõpus on väike küla.


Üle Igapo-Acu jõe saab praamiga. Praam sõidab vastavalt väljakutsele, st kui signaali anda, siis nii 5 min pärast pannakse laevamootorid tööle, ja praam saabub autot või mootorratastüle viima.




Ja veel on siin varjuline söögikoht. Kui väljas on ikka 30-35 kraadi, siis oskad seda rohkem hinnata. Täpselt õigel ajal. Menüüs on värske kala.




Pärast lõunasööki tundub, et vist on hea mõte on siin veidi ringi vaadata ja siis jõe äärde ööbima jääda.


Kohalikud kasvatavad kilpkonni, et neid siis reservaati lahti lasta.


Paarkümmend muna pannakse liiva sisse kaevatud aukudesse, soojuse eest hoolitseb päike, ja kahe kuu pärast kooruvad munadest väikesed kilpkonnad.


Jões elab delfiin, kes ilmub välja, kui paar minutit kalaga vastu vett patsutada. Sikutab, saab siis kala kätte ja kaob.




Mõni sõiduk liigub siin ka pimedas, ise ei taha sellele mõeldagi.

Neljandal päeval jäi seljataha 70 kilomeetrit, üle poole teed on sõidetud.

Teekond:



Jätkub ...