Paraguai

672 päev,
Reisi algusest 75 147 km,


Nüüd tagantjärele vaadates oli Brasiilia-Paraguai piiriületus üpris omapärane. Selles mõttes omapärane, et mingit reaalset piiri nagu polnudki, lihtsalt keset linna olev tänav oligi piiriks.

Bonito, Gruta Lago Azul

669 päev,  
Reisi algusest 74 169 km,

Bonitost väikelinnast paarikümne kilomeetri kaugusel on üks huvitav grott, mille põhjas on väga selge ja läbipaistva veega sinine järv. Külastamine on eelregistreerimisega, enne tuleb linnas asuvatest turismifirmadest osta voutšer, seejärel määratakse külastamisaeg ja alles siis on mõtet kohale sõita.

Järve vaatama pääseb 15-liikmeliste gruppidega, iga poole tunni tagant lubatakse alla 1 grupp, ja korraga on all liikumas kuni 4 gruppi. Ma olin enne paari pilti näinud, ja arvasin, kui suur see koht ikka olla saab, enne ju ka igasugustes koobastes ja grottides käidud, aga siin avanes ikka võimas vaatepilt. 


Ülalt laskumist alustades.

Brasilia

667 päev.

Brasilia on Brasiilia pealinn, linna nimi on tuletatud riigi nimest. Juba 1891 aastal viidi Brasiilia põhiseadusesse punkt, mille kohaselt tuleb pealinn Rio de Janeirost tulevikus uude linna viia. 1956 aasta presidentivalimiste käigus lubas Juscelino Kubitschek, et presideniks saades saab riik uue pealinna. Linnaplaneeringu konkursi võitis arhitekt Lucio Costa ja avalikud hooned planeeris arhitekt Oscar Niemeyer.


Plaan, mille kinnitas kongress 1956 aastal. Täiesti tühjale kohale ehitatud linn on väga vibu ja noole, või linnu, või siis lennuki kujuga.

Pantanal ja Transpantaneira

664 päev,
Reisi algusest 73 798 km.


Ees ootab Pantanal.

Ubatuba 1.

Pärast Santose külastamist sõitsin mööda rannikuäärset teed ülespoole Rio de Janeiro suunas. Sao Paulost läheb Rio de Janeiro suunas ka kiirtee, aga kui olen hakanud kellegagi selle piirkonna külastamisest rääkima, siis soovitatakse sõita mööda ookeaniäärset teed, pidavat olema ilusam ja huvitavam.Santosest Riosse on veidi üle 500 kilomeetri, ehk siis teoreetiliselt võiks kohale jõuda ühe päevaga ja aega jääks üle ka. See on teoreetiliselt, kui vaadata ainult kaarti.

Kuna tee ääres avanevad suurepärased vaated ookeanile ja randadele, ning on mitmed huvitavad linnad, nagu näiteks Ubatuba ja Paraty, siis läheb paratamatult hoopis rohkem aega. Tuttavad on soovitanud arvestada 1 nädalaga ja ehkki alguses tundub seda liiga pikalt, et kuidas saab minna terve nädal 500 km läbimiseks, siis tagantjärgi vaadates on see täiesti õige soovitus. Ma jõudsin Santosesse 9 novembril ja Riosse 15 novembri õhtul, nii et kokku läks 6 päeva.


Mõned vahepealsed peatuspaigad - Ubatuba pidi olema ainus linn, mida läbib Kaljukitse pöörijoon, nii et jälle on käes aeg, kui päikesel on võimalus paista otse lagipähe. Jällegi teoreetiliselt, sest praktikas oli päike  hallide pilvede taga ja lagipähe tuli ainult sooja vihma.

Bolsa Official de Cafe

Santoses kui olulises sadamalinnas asus Coffee Stock Exchange, ehk vabatõlge eesti keelde võiks olla vist kohvibörs. Bolsa Official de Café avati 1914 kui kohvi oli Brasiilia tähtis ekspordiartikkel, ja ta oli selles hoones kuni 1950 aastani.

Santos, Aquarium

634 päev,
Reisi algusest 67 307 km,


American Bullfrog, võib elada kuni 16 aastaseks, kasvada kuni 15-20 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 500 g.

Brasiilia teed, 2 osa.

Vahelduseks paari nädala vanuseid, aga see eest värvilisemaid pilte Urubici ümbrusest.


Enne päikeseloojangut läks taevas selgemaks.

Brasiilia teed, 1 osa.

Ma ei taha öelda, et siin iga päev sajab, vahepeal on ikka kuiva ilma ka, aga esimesed pildid on hallid ja autost välja minnes midagi tilgub krae vahele.


Highway BR-101 Curitiba ja Sao Paulo vahel. Esmapilgul paistab laiuselt nagu Tallinn-Tartu maantee, aga tegemist on kahesuunalise teega, teine suund on kaugel vasakul mäe ja metsa taga. Vihmametsa.

Tehniline

628 päev.
Reisi algusest 66 625 km
Itapetininga, Brasiilia

Vahelduseks jälle reisi köögipoolt ehk siis seekordne postitus on täis autojuttu. Sest kõik lagunema kippuvad asjad tuleb kas kohe ära lappida, või siis esimesel võimalusel, muidu võib hiljem asi palju hullem olla.

Esimene vaatus. Kuna katuseraami kaks tagumist kinnitust olid juba teistkordselt katki murdunud, siis läheb parandamiseks vaja alumiiniumikeevitust. Kinnitused on katki samast kohast, kus eelmine kord.

Viimati parandati neid kohti veebruari alguses, aga palju raskust katusel ning Namiibia ja Botsvaana treppisõidetud kõrvalteed on teinud oma töö, kinnitus on pooleks, ja siia on vaja midagi tugevamat.


Töökojas, kõigepealt üks pool tugevamaks.

Curitiba 2

Järgmine väga omapärane hoone Curitiba linnapildis – Museu Oscar Niemeyer (Museu do Olho või Museum of the Eye). Avatud 2002 aastal, arhitektiks on 1907 aastal sündinud Oscar Niemeyer, kes projekteeris selle hoone juba 1967 aastal.

Curitiba 1

622 päev,
Reisi algusest 65 998 km
Curitiba, Brasiilia.

Curitiba on Brasiilia lõunapiirkonna suurim linn, Wikipedia andmetel on linnas elanikke 1,76 milj, ehk siis tublisti rohkem kui Eestis. Brasiiliat ja Eestit ei sobi muidugi võrrelda, sest Brasiilia maailma riikide hulgas suuruselt viiendal kohal nii pindalalt (8,5 milj km² ) kui ka rahvaarvult (193 milj.elanikku). 


Vaatamisväärsuste nimekirja alguses on 1991 aastal avatud Botanical Garden of Curitiba, portugali keeles Jardim Botanico de Curitiba.

Veel Brasiiliat

616 päev,
Reisi algusest 65 666 km,
Matinhos, Santa Catarina,



Alustuseks tuleks jälle ühe vana teema juurde tagasi, ja teemaks on “Kuidas asjad vastu peavad?”. Bussi jätame praegu mängust välja, kuna kõik on momendil ok (ei tohi muidugi ära sõnada), kui mitte arvestada, et mitmendat korda keevitatud ja lapitud varuratta hoidja ilmutab jälle lagunemise märke. Kui nüüd järele mõelda, siis sai seda hoidjat parandatud kõigepealt Eestis, seejärel Somaalimaal, siis Tansaanias (Aadut ja Imret külastamas) ning lõpuks Namiibias. 4 korda viimase kahe aasta jooksul, ja praegu tundub, et mõistlikum on sinna midagi muud aretada, kui et jälle keevitada ja siis poole aasta pärast on asi jälle puruks.

Iguazu Falls, Brazil

606 päev.
Reisi algusest 64 240 km,
Florianopolis,


Viisateemad on vist praeguseks ennast jälle ammendanud, pole mõtet pikemalt kirjutada. Ning Lõuna-Ameerikas on viisadega tunduvalt lihtsam, kui näiteks Aafrikas. Kui ikka Lõuna-Ameerika kolmeteistkümnest riigist olid 10 viisavabad, nüüd veel Brasiilia ka, siis sõida ringi nagu Euroopas. Istud Tallinnas autosse ja kuni Gibraltarini välja.

Viisaga viisavabasse Brasiiliasse

592 päev,
Reisi algusest 63 266 km,
Brasiilia, Foz do Iguacu

Loo algus on eelmises postituses, Viisavabalt Brasiiliasse, esimene katse. 

Lühidalt võiks öelda, et Puerto Iguazuz asuv Brasiilia konsulaat leidis nende võimuses oleva lahenduse minu konkreetsele juhtumile, sest kuna piir mind ilma viisata riiki ei lase, siis saavad nad anda mulle kiirkorras kõige odavama viisa.

Ma panen siia copy-paste Eesti Välisministeeriumile saadetud meilist.
++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++
Teema - Tegelikult ei saa Brasiiliasse viisavabalt.

Proovisin Puerto Iguazust Brasiiliasse sõita, ja keegi ei ole sellisest asjast kuulnudki. Pärast kahetunnilist ootamist ja seaduste uurimist leiti internetist lõpuks mingi EU kodanike liikumist puudutav paber, aga sellega soovitati minna tagasi Argentiina pool asuvasse Brasiilia konsulaati, et nemad on (peaksid olema) kompetentsed olukorra lahendama. Täna, oktoobril külastasin uuesti Brasiilia konsulaati Puerto Iguazus, Argentiinas, kuid kuna konsulaaadi töötajate sõnul on vastav info avaldamata avalikes väljaanetes ning pole jõudnud piiripunktidesse,siis on ikkagi vajalik eesti kodanikele viisa vormistamine, lisanõuded viisa saamiseks on panga väljavõte ja lennupileti koopia, hoolimata sellest, et plaanin riiki saabuda ja riigist lahkuda isikliku autoga. Info jõudmine piiripunktidesse pidi aega võtma paar nädalat, konsulaadi ametnike sõnul.

Vastutulekuna lubati viisa vormistada ootetööna, ja odavamalt, 100 ARG.
++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++++

Läksin saatkonna kõrval asuvasse hostelisse, täitsin internetis vastava viisataotluse vormi ja printisin selle välja. Fiktiivset lennubroneeringut ei hakanud tegema, selle asemel võtsin autopassi koopia, ning kasutasin markerit, et rõhutada auto numbrit ja omaniku nime. Seejärel tagasi saatkonda, ja pärast lühikest vestlust polnudki enam lennupiletit ja pangaväljavõtet vaja. Pass, taotlus ja autopassi koopia jäid saatkonda, ning tunni aja pärast pidi kõik ok olema. Ja oligi.

Jälle tagasi piirile, veel üks tempel passi, andsin ära eile vormistatud auto ajutise sisseveo ja Argentiina jäi jälle seljataha.

Keset piirisilda tegin peatuse, et tähtsast hetkest paar pilti teha, ning ma ei olnud siin ainus, kes piiriületuse üle rõõmustab.

Aafrikas oleks mõnedes riikides sellise piirisilla pildistamise eest pikaks ajaks arenguvestlusele viidud (Sudaanis pidi ju fotoloa taotlusele kirjtama, et mida kavatsed pildistada!!), aga siin on kuidagi teine õhkkond. Hoopis teistsugune.



Meenub lausekatkend ühest lahedast Brasiilia-teemalisest filmist -
 ... You're a long way from home. This is Brazil!

Viisavabalt Brasiiliasse, esimene katse.

591 päev,
Reisi algusest 63 242 km,
Argentiina, Puerto Iguazú.

Plaanis on järjekordne piiriületus, sedapuhku siis Argentiinast Brasiiliasse. Sest nagu mitmetes kohtades kuulutati, pidi Brasiilia olema alates 1.oktoobrist eestlastele viisavaba. Tegelikult läks hoopis nii, et keegi pole piiril sellisest asjast kuulnudki. Aga parem juba kõigest järjekorras.

Argentiinast välja sai ülilihtsalt, riigist lahkumise templi saamiseks ei pidanud autost välja tulemagi. 10 meetrit eemal ootab teine ametnik, kes viipab auto seisma, nähes mitte-Argentiina registreerimisnumbrit, temale annan ära auto ajutise sisseveo dokumendi. Kõik on lihtne ja mugav.

Ees on sild ja teisel pool ootab Brasiilia.



Pool silda on Argentiina ja teine pool Brasiilia värvides.

Iguazu Falls, Argentina

590 päev
Reisi algusest 63 219 km
Argentiina, Puerto Iguazú.

Iguassu joad asuvad Argentiina ja Brasiilia piiril ning on oluline turismiobjekt mõlema riigi jaoks. Nimi "Iguazu" on tulnud Guarani keelest ja tähendab "big water" ehk siis suurt vett. Koht on UNESCO World Heritage Site ja vaatamist väärt.

Legend Iguassu koskede sünnist räägib, et jumal plaanis abielluda kauni Naipí nimelise naisega, kes põgenes kanuus hoopis oma surelikust armsama Tarobá'ga. Raevunud jumal lõikas jõe kaheks, luues kosed ja needes armunud igaveseks langema koskedena link.


Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Ainult, et kui vaatad hiljem pilti, siis tundub kõik kuidagi väiksem.

Veel Uruguaid

Chuy on 11 tuh.elanikuga piirilinn Uruguai ja Brasiilia vahel. Midagi Valga-Valka sarnast, nii et piiriks on üks lai kahesuunaline tänav nimega International Street või kui täpsem olla, siis neljasuunaline tänav, et üks kahesuunaline Uruguai pool ja teine kahesuunaline Brasiilia pool. Esimene mulje ristmikule jõudes oli küll, et siin on üks järjekordne väga-väga demokraatliku liikluskorraldusega linn, sõida kus reas tahad.

Nandu ja teised

Vahepeal oli järjekordne pikem paus blogimises, aga püüame jälle järje peale saada. Muidu juhtub jälle nii, et fotomaterjali aina koguneb ja koguneb ja lõpuks läheb mitu päeva, et seda kõike sorteerida ja kriitilise pilguga üle vaadata.

Digiajastu plussidest ja miinustest pole mul mõtet siin pikalt kirjutada, seda on teised eelnevalt juba teinud, aga mida rohkem pildistada, seda rohkem kulub hiljem aega fotode sorteerimiseks. Võiks ju teha, nagu soovitatakse, et jätta alles ainult parimad ja ülejäänud kõik kustutada, see säästab kettaruumi ka, aga las nad parem olla, hiljem on kergem hetkeemotsioone meenutada, kui pildid on käepärast. Ning salvestusmeedia maksab 2012 aastal tunduvalt vähem, kui 2002 või näiteks 1992 aastal. 

Tagasi igapäevarutiini. Järgmine päev pärast Piriapolise autoteenindusest lahkumist hakkas tee ääres silma suurem silt "Reserva de Flora y Fauna del Pan de Azucar", mis tähistas väikest nn loomaaeda koos kõrvalasuva mäe tippu viiva matkarajaga.


Nandu. Meenutab veidi jaanalindu.

Tehnilist juttu ka

.
573 päev
Reisi algusest 60 918 km
Piriapolis, Uruguai.

Sest mis liigub, see kulub, ja mis kulub, see varsti enam ei liigu. Ja kui pikalt paigal olla, siis hakkab auto roostetama. Eriti veel vihmaga. Viimased tehnilised tegemised olid käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris, pärast seda oli pool aastat peaaegu muretut kulgemist, ja nüüd on jälle aeg mõned lood siia kirja panna.

Montevideo

.
Montevideo on Uruguai pealinn, kõige suurem linn ja kõige suurem sadamalinn 1,3 miljoni elanikuga. Linn asub Rio de la Plata jõe ääres.


Esimene pilk linnale, vasakul asub Uruguai kõige kõrgem hoone, 37 korruseline ja 158 meetri kõrgune Torre Antel ehk Antel Tower. Hoone on külastajatele avatud mõned tunnid päevas (E,T,K pärastlõunal ning T, N hommikul), ning ülevalt pidi avanema ilus vaade. Sellepärast oligi mul kindel kavatsus ilusa ilmaga Montevideosse jõuda, sest läbi vihmasaju pole ülaltvaade hoopiski nii huvitav. Ikka ja jälle on just ilm see, mille järgi reisiplaane tuleb korrigeerida.

Colonia del Sacramento

.
569 päev,
Reisi algusest 61 639 km,


Paarikümne tuhande elanikuga Colonia del Sacramento on Uruguai kõige vanem linn, asutatud portugaallaste poolt 1680 aastal. Linn asub Rio de La Plata jõe suudmes, Buenos Airesest 50 km kaugusel. Taastatud ajalooline kvartal (Barrio Historico) kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.


Porton de Campo - linnavärav (aastast 1765) ja puitsild.

Uruguai

.
560 Päev
Reisi algusest 59 997 km
Uruguai

Neljapäeva hommik algas järjekordse internetiühenduse puudumisega. See tähendas, et ühendust oli nii kaugele, et kuvada hispaaniakeelset teadet, mis teatas krediidi puudumisest. Rahvakeeles oleks vaba tõlge siis "raha on otsas, maksa juurde". Tere tulemast, kui ikka maksad 100 peesot ja siis kasutad 2 korda a 19 peesot (mille eest saad kaks päeva ehk 48 tundi, ehk siis parasjagu kallis), siis algklasside matemaatika järgi peaks lahutustehet kasutades arvel olema alles veel 62 peesot. Peaks. Aga netti ei olnud ega tulnud. Kuna mul oli kavas hakata hommikul kohe Uruguai poole liikuma, siis mõtlesin, et eks pärast Argentiinasse tagasi tulles saab asja selgeks teha.

Tegin Qualeguaychu linna peal väikese jalutuskäigu, ja selle käigus mõnedest tähtsatest dokumentidest koopiad (auto ajutise sisseveo dokumentidest ja kindlustuse paberitest), aga interneti krediidi suhtes mingit konkreetset selgust ei saanud. Ühes telefonipoes üritasin isegi raha kontole juurde kanda, aga ei, isegi see ei olnud võimalik.
Qualeguaychu linna nimi on tulnud Guarani lausest "river of the large jaguar", linnas on 75 tuh elanikku ja siin toimub jaanuaris ja veebruaris suur karneval. 

Mahlaseid mandariine on kõikjal.

Pre-Delta National Park

.
558 päev,
Reisi algusest 59921 km,
Gualeguaychú.

Jälle ilmast, millest siis muust. Viimased päevad on olnud kuivemad. Ma korraks juba hakkasin mõtlema, et kas on mõtet sellest lõputust vihmast pidevalt kirjutada, aga siia Gualeguaychú jõe äärde jõudes selgus, et kõik need eelmiste nädalate sajud olid põhjustanud hiljuti korraliku üleujutuse. Esialgu ei saanudki aru, et siin oli uputus olnud, sest jõgi voolas korralikult ja kenasti kallaste vahel, ainult et kaldad olid kuidagi liiga porised ja mudased. Ja siis näitas kämpingu töötaja maja seinal veeviirgu, mis oli ikka piisavalt kõrgel. Peaaegu 3 meetrit.

Punane joon pildil näitab uputuseaegse veetaseme kõrgust. 

Rosario, Argentiina lipu memoriaal

.
554 päev,
Reisi algusest 59163 km,
Argentiina, Rosario.

Rosarios, Parana jõe ääres asub Argentiina lipu memoriaal, sest just siin heisati lipp esimest korda 27 veebruaril 1812 aastal.

Zoo Lujan

.
549 päev
Reisi algusest 58 798 km.

Lujan on väikelinn, Buenos Airesest 60 km kaugusel. Linna lähedal asub üks väga omapärane loomaaed, sest külastajatel on võimalus minna nii lõvi kui ka tiigripuuri.

 
Koos loomade kuningaga.

Buenos Aires, veel pilte

.
549 päev,
Buenos Aires, kaldapealne parkla.  
Reisi algusest 58 714 km.

Vahetasin ööbimispaika, Tigre kämping oli tore koht küll, aga ikkagi 30 km linnast eemal, ja sõiduaega läheb üle tunni. Ja mitte ainult sõiduaja pärast, vaid lihtsalt oli juba oldud ka, aeg edasi liikuda. Ja kuna vihmased ilmad ei taha kuidagi lõppeda, siis paratamatult tuleb edaspidi leida mingi kuivem piirkond. Kohtasin sakslasi, kes on sõitnud Mercedes Sprinteriga 8 kuud mööda Lõuna-Ameerikat ja neil oli ainult 2 vihmast päeva. Võttis sõnatuks.


Teistsugune Buenos Aires. Kesklinna viivalt kiirteelt vaadatuna. 

Buenos Aires, Recoleta

.
544 päev,
Reisi algusest 58 503 km,
Buenos Aires,

Buenos Airese suurus on muljetavaldav, linna pindala on wikipedia andmetel 203 km2, ja siin elab koos eeslinnadega peaaegu 13 miljonit elanikku. Ja vaatamisväärsuste loetelu on samuti linna suurusele vastav, ning alati on selles nimekirjas Recoleta.

Koht on ümbritsetud müügilettidega, saadaval on kõike, mis võiks turistile huvi pakkuda. Suveniire, õhupalle, pirukaid, nagu ikka linna ühe oluliseima vaatamisväärsuse juures. Jalutan müügilettide vahel ja tunnen, et midagi on harjumatult teistmoodi, sellest arusaamiseks läheb veidi aega, aga siis saan aru, et siin ei ole üli-agressiivset müüki. Aga võib-olla ma ei näe ise enam niiväga turisti moodi välja, sest turisti tunneb tavaliselt ära käes oleva turismikaardi ning väikese seljakoti järgi, mille küljetaskus on veepudel. Ja kaamera reedab ka. Seljakoti ja turismikaardi jätan autosse, auto jääb valvega parklasse, ning koht ise pole kaugel. Paar km jalutuskäiku teeb ainult head. Ja väike Sony kaamera mahub vabalt taskusse.

Buenos Aires, Tigre

.
541 päev,
Reisi algusest 58 426 km,
Buenos Aires, Tigre.


Sajab, vahepeal paduvihma ja vahepeal vähem. Aga kõik on ümberringi hülgehall. Isegi mõni sääsk lendab vahepeal ringi, aga nendest pole praegu lugu, sest siin Buenos Airese kandis ei ole malaariat ja ei pea enam profülaktikaks tablette võtma. Öeldakse küll, et Malarone on praktiliselt kõrvalmõjudeta, ja kui võtma hakkad, siis ei ole midagi tunda, aga kui lõpuks jälle tablettide võtmise ära lõpetad, siis on hoopis parem enesetunne. Ikkagi keemia.

Season 2 - Lõuna Ameerika

Argentiina,
Buenos Aires, Tigre
Reisi algusest 58 360 km

Ma ei hakka siia pikka sissejuhatust tegema, sest kui ikka vahepeal kirjutamine ei edene, siis ta ei edene. Mitte sellepärast, et mitte midagi pole juhtunud, vaid pigem on vastupidi, igasuguseid asju juhtub ja kõik muutub liiga tihti. Ja kui on korraga käsil palju lõpetamata tegevusi, siis püüad ikka enne kõik ära teha ja olukorra jälle oma kontrolli alla saada.

Aga üldiselt on nii, et tuleb järjest edasi minna ja jätkata hetkeolukorra kajastamisega, sest teekond on praeguseks jõudnud järgmisele mandrile, Lõuna-Ameerikasse, Argentiina pealinna Buenos Airesesse.

Botsvaana, Maun

.
Üritame jälle kirjutamisega järje peale saada.

Kohe 90 kilomeetri kaugusel Namiibia-Botsvaana piiripunktist on esimene vaatamisväärsus - Tsodilo Hills, mis on Botsvaana esimene ja ainus UNESCO World Heritage Site. Siit ei sobi küll peatumata mööda sõita. Keeran kõrvalteele, ning võtan peale neli kohalikku, kes vehivad teeääres kätega ja soovivad sinna samasse külla sõita. Hiljem saan teada, et mingit ühistransporti külasse ei liigu,ei ole ette nähtud. Edasi on 40 kilomeetrit ülitolmavat ja kergelt ebatasast külavaheteed, seejärel paistab küla ja selle kõrval mäed.

Peaks olema õige koht. Mingit teeviita või silti väljas pole, aga kohalikud elanikud näitavad õige suuna kätte. Liivane rada viib peasissepääsuni, kus ei mitte kedagi. Aga värav on lukust lahti ja teel on värsked autorataste jäljed, ning ega muud üle ei jäägi, kui ise värav lahti teha ja edasi sõita.

5 km kaugusel on väike muuseum, ööbimisplats ja paar giidi külalisi ootamas. 


Siin on mägedes üle 4500 kaljumaalingu.

Botsvaana

.
493 päev.
Reisi algusest 55 155 km.
Maun.

Üle pika aja taas üks piiriületus. Seekord Namiibiast Botsvaanasse. Piiriületus on käesoleva reisi kahekümne üheksas. Ei ole just eriline juubel või midagi. Aga ikkagi eriline, sest Botsvaana on üks kolmest mandri Aafrika riigist, kuhu eestlane saab viisavabalt, teised kaks riiki on Maroko ja Svaasimaa.


Muhembo piiripunkt, kuidagi eba-aafrikalikult inimtühi. Peatun korralikult stopp-märgi juures, aga kedagi pole näha. Üldiselt Namiibias stopp märgi juures ei täielikult peatuta, lihtsalt kiirus võetakse maha. Sõidan edasi järgmise hooneni, mille ees pargib üks auto. Majas sees on pikk teeninduslett, mingit järjekorda ei ole, teisel pool letti on paar-kolm ametnikku.

Sanid

.
488.päev
Reisi algusest 54.588 km
Kirjutatud Namiibias, Divundus.

Sanid on väga tõenäoliselt praeguse Namiibia piirkonna kõige esimesed asukad, kes elasid siin ammu enne teiste hõimude saabumist. Sanisid on nimetatud veel "bušhmaniteks", kuid kuna see sõna olevat halvamaiguline, siis nad eelistavad teiste hõimude poolt neile antud sanide nime. Sanid elavad põhiliselt Botsvanas (55.000), Namiibias (27.000), LAVis (10.000) ja Angoolas (<5.000).wiki.

Sanid elavad siiani võimalikult looduslähedaselt, ehkki kaasaegne tsivilisatsioon on jõudmas ka nende küladesse. 

Tsumeb

.
485. päev  
Reisi algusest 53809 km.  
Kirjutatud Namiibias, Divundus.

Tsumeb on järgmine väikelinn (15.000 elanikuga) Põhja Namiibias, siin on paar tanklat, Spar ja veel mõned suuremad kauplused, nii et paras koht kütuse ja toiduvarusid täiendada. Ja üritada Etosha pargi sebrafotosid sorteerida, mis tundub esmapilgul täiesti lootusetu ettevõtmine. Ja mitte ainult esmapilgul. Aga vahelduseks jälle muud juttu.

Teen Tsumebi peatänaval väikese jalutuskäigu ja shoppamise (mis tore sõna), st ostan uued plätud. Eelmised pidasid vastu vähem kui kuu, ja seda on kuidagi vähe, üle-eelmised Djiboutist ostetud pidasid vastu peaaegu aasta. Väikeses väga laia sortimendiga kaupluses on kõik suured ja kvaliteetsed kaubamärgid esindatud. Suures korvis on sõbralikult segamini NIKE, PUMA jne tooted. Hinda siltidel ei ole. Küsimise peale saan vastuse, et Nike toode maksab 39 N$ ehk siis 4 Euri. Pole midagi teha, kuulus nimi maksab ka siinkandis. Ausalt öeldes ma oleksin tahtnud hoopis sellise nimega jalavarje, nagu on alloleval fotol:


Aga kui ei ole, siis ei ole. Ost pannakse kilekotti ja külastage meid jälle. Liigun edasi.

Etosha

.
473 päev.
Reisi algusest 53225 km

Etosha Rahvupark asutati 1907 aastal, pargi esialgne suurus on 100.000 km2 ning ta oli sel ajal maailma kõige suurem rahvuspark. Praegu on pargi pindala 22.270 km2, ehk siis nagu pool Eestimaad.

Ja piletihinnad on kliendisõbralikud. Etosha päevapilet läheb maksma kokku 90 N$ ehk siis 9 Eurot, et siis 80 per person ja 10 per car. Seda räägiti varem ka, et hinnad on just sellised, aga see autopilet 1 Eur päevas tundus kuidagi kummaline, eriti kui mõelda Keenia ja Tansaania parkide peale. Ugandast ei taha rääkidagi, sest seal riigis öeldi rõõmsa näoga number 100, just, 100 USD ja imestati, et kas seda on siis palju? Kauplemine ei aidanud, ning tavalise auto alla ei tahetud seda bussi liigitada (tavalise auto sissepääsu hind oleks olnud 50 USD)  ja asi lahenes nii, nagu tavaliselt, st.kui hind ei sobi ja ei paindu, siis jääb kaup katki. Jäigi. Niipalju siis kõrvalpõikest Uganda loodusparkide hinnamajandusse.

Kuidas asjad Aafrikas vastu peavad

,
ehk siis vahelduseks looduspiltidele hoopis muul teemal. Ikka ja jälle küsitakse, et kuidas auto vastu peab, aga seekord kirjutaks hoopis väiksematest asjadest. Väga lühidalt saab öelda, et ega ei peagi hästi vastu, hea on, kui natukenegi aega saab kasutada.

Näide 1. Garmin GPS "Dakota 20". Esimese Dakota ostsin 2009 Eestist, ja see pidas vastu kaks aastat, kuni lõpuks Djiboutis autost ära varastati. Järgmise sama marki GPSi ostsin Keeniast, ja selle kvaliteet on kuidagi kehvem. Alates sellest, et micro-SD kaardi metallist hoidja hoidja ei tahtnud kaarti pesas kinni hoida, kuid see väike asi oli parandatav. Aga pärast pooleaastast kasutamist lagunes lõplikult ära USB pesa tolmukaitse.

Üldiselt ma ei taha selle seadme kohta pahasti öelda, aga kuidagi tundub,et esimene eksemplar oli korralikum ja tugevama ekraanivalgustusega. Ja siinmail on see oluline. Isegi väga.

Ja veel Namiibiat

.
463 päev,
Reisi algusest 52109 km,
Opowo.

Pilte viimase nädala teekonnalt. Üks täiesti tavaline müügipunkt väiksema tee ääres.

Vasakul kaugemal on müügilett, nööride otsas on turistidele määratud suveniirid. Paremal asuv telk on elamiseks. 

The Big Africa Cycle

.
... ja Peter Gostelow. Sõidan mööda tolmust Namiibia teed Opuwo poole ja vastu tuleb mees jalgrattaga, ning kaugelt on näha, et see ei saa olla kohalik rattur. Peatume ja juttu jätkub pikemaks.



Kaks ja pool aastat jalgrattaga läbi Aafrika, sealhulgas läbi Kesk-Aafrika Vabariigi ja 4 kuud Kongo DV-s. Sihtpunktiks Cape Town.

Tema koduleht on siin - The Big Africa Cycle, ma olen tema Kongo muljeid lugenud, aga seda ma ei uskunud, et me Namiibias kohtume.

See on üks järjekordne vastus küsimusele "Millise autoga Aafrikasse?", ja tänane vastus on et "saab ka ilma autota"

Respect!

Damaraland

.
458 päev
Kamanjab,
Reisi algusest 51377 km.

Damarad üks Namiibia hõimudest, neid on arvuliselt u 100.000 ja nad on ühed Namiibia vanimad asukad.  "Living Museum of the Damara" on väike Damara küla Twyfelfonteini lähedal Loode-Namiibias. Tegemist on vabaõhumuuseumiga, kus on kümmekond pooleldi läbipaistvat ümmargust onni, ja külastajatel on võimalik jälgida Damarade igapäevaseid toimetusi.


Saabumise momendil pole külas ühtegi turisti, kaugemalt saabub külavanem.

Spitzkoppe

.
454 päev
Reisi algusest 51132 km
Namiibia.

Swakopmund, Walvis Bay ja tsivilisatsioon jääb seljataha. Hüljeste koloonia on külastatud, Welwitschia ja kuumaastik samuti. Kaubandusele on ring peale tehtud, valik on rikkalik. Ühes ülilaia profiiliga majapidamistarvete ja tööriistade ja kõige muu kaupluses on isegi "Kalashnikov" AK-47 stendil, vabamüügis, hinnaks 2000 N$ ehk siis 200 Eurot. Ja söögikohtades on nii, et kui tellid pizza, siis saadki täitsa õige pizza, nii välimuselt kui ka maitselt.  


Läbi kõrbe viib sisemaale Trans - Kalahari Highway.

Welwitschia mirabilis

.
Welwitschia on ürgaegne taim, mis kasvab Atlandi ookeani rannikul Namiibia kõrbes ja Lõuna-Angoolas. Ja näeb välja, nagu mingi kummaline kuhi otsast kuivanud lehti.

Taim koosneb madalast tüvest ja ainult kahest lehest, lehtedel on katkised ja kuivanud otsad. Ta on paljasseemne taim, nagu okaspuud, ning teda võibki pidada puuks, mis on kohandunud kõrbes elama ja millel on ainult juur ja lehed. Taim võib elada kuni 1500 aasta vanuseks, lehed kasvavad kogu taime eluea, kuid nad kõdunevad otsast ning nende pikkus ei ületa 4-5 meetrit. 

Räägitakse, et kui Austria botaanik Friedrich Welwitsch 1860. aastal Lõuna-Aafrikas rännates selle taime avastas, langes ta hardas imetluses põlvili ega julgenud hulk aega oma leidu puudutadagi.

Welwitschia õitseb vaid korra oma elu jooksul.

Welwitschia on kohandunud kõrbe ekstreemsete tingimustega, ta ei sõltu vihmaveest, vaid saab vett ookenilt tulevatest udupilvedest.

Swakopmund

.
450 päev
Reisi algusest 50583 km
Viimase nädala teekond: Windhoek -Walvis Bay - Swakopmund.

Kirjutatud Swakopmundis, mis on ehe ja ehtne saksapärane väikelinn Namiibias, Atlandi ookeani ääres.

Hohenzollen House - 1906 aastal ehitatud hotell.

Windhoek

.
440 päev.

Katutura - kohalikus Otjiherero keeles tähendab see "The place where we do not want to live".

Linna ajaloost paari reaga: Windhoek asub merepinnast 1650 meetri kõrgusel  ja on ühe legendi järgi saanud oma nime soojaveeallikate järgi (Nama rahvas nimetas seda kohta Ai-gams (fire-water) ja Hereod andsid kohale nime Otjomuise (ehk siis "place of steam").

Sakslased saabusid siia 1890 aastal ja ehitasid Alta Feste nimelise kindluse, mis sai Saksa koloniaalvägede  ehk Schutztruppe peakorteriks. Praegu asub kindluses muuseum.  1915 aastal, Esimese Maailmasõja ajal vallutasid Lõuna-Aafrika väed tolleaegse Namiibia (Saksa Edela-Aafrika). 1950-ndatel aastatel soovis linnavalitsus koos LAV apharteidireziimiga linna "valgendada" ning ehitada mustanahalistele eraldi piirkonnad (nagu Soweto Johannesburgi lähedal). Elanikud ei soovinud Katuturasse ümber asuda ning 1959 aasta 10.detsembril toimunud miiting lõppes verevalamise ja 13 hukkunuga.

Ümberasustamine jätkus seejärel ilma intsidentideta ning lõppes 1968 aastal, kui peaaegu kõik mustanahaline elanikkond oli ümber asustatud uude piirkonda. 1968 aastal oli Katuturas u 4000 elamut, need olid rendimajad, neid ei saanud osta ega müüa, majad olid ilma veeta ja elektrita. Igal majal pidi olema hõimu tähis (H = herero, D = Damara jne). Pärast Namiibia iseseisvumist 1990 aastal elukoha piirangud kaotati, pikaajalised elanikud said õiguse osta oma elamu päriseks. 2006 aastal oli Katuturas üle 150.000 elaniku ning see arv kasvab pidevalt, rahvas saabub maapiirkondadest, otsides tööd ja paremat elu.   

Veel pilte Lüderitzist

.
Felsenkirche ehk "Church of the Rock", on Lüderitzi kõige kõrgemal asuv ehitis. Kiriku ehitust rahastati annetustest, nurgakivi pandi paika 19.nov 1911 ja kirik avati 4.augustil 1912. Arhitektiks ja ehitajaks oli Cape Colonyst pärit Albert Blause.  Kirik on Namiibia National Monument 1978 aastast.

Kolmanskop Ghost Town

.
10 kilomeetrit enne Lüderitzi linna jääb suure teeäärde mahajäetud kaevanduslinn Kolmannskuppe  ehk Kolmanskop. Linn asutati 1908 aastal, kui raudtee ehitamise käigus leiti siit esimene teemant. Kolmanskopi linnas oli kool, teater, spordisaal, keeglisaal, kasiino ja haigla, siin asus lõunapoolkera kõige esimene röntgeniaparaat. Seoses uute ja rikkamate teemantipiirkondade leidmisega jäeti linn maha ning viimane elanik lahkus siit 1956 aastal.


Linn on avatud külastajatele kella 9-13, külastamine on tasuline ja maksab 55 Namiibia dollarit (N$). Ning veel on hinnakirjas terve päeva pilet, mille nimeks on hoopis Photo Permit ja mis maksab 160 N$. Esmapilgul tekitab segadust, et kas pildistamise eest tuleb eraldi maksta. Ei tule, see "Photo Permit" tähendab, et linnas võib viibida päikesetõusust päikeseloojanguni ja rahulikult pilte teha.

Lüderitz, Goerke House

.
Namiibia.

Selle maja kirjeldamist alustatakse tavaliselt sõnadega "The one of the most beautiful buildings in town".
Maja on saanud oma nime esimese omaniku, Hans Goerke järgi, kes saabus Namiibiasse (mis kandis sel ajal nimetust German South West Africa) 1904 aastal Saksa koloniaalvägede (Shutztruppe) koosseisus. Pärast teemantite leidmist Kolmanskoppes lahkus Goerke sõjaväest ning asus tööle teemantikaevanduse ülemana.

Maja ehitati valmis ühe aastaga, ehitamist alustati 1909 aasta oktoobris ning maja oli valmis 1910 aasta septembriks. Arhitektiks oli väga tõenäoliselt Otto Ertl. Hans Goerke elas ise selles majas kaks aastat, ning lahkus seejärel Saksamaale. Giidi sõnul ei soovinud Goerke abikaasa selles majas elada.

Veel Namiibiat

.
429 päev.
Reisi algusest 49 659 km
Praegune asukoht: Namiibia, Windhoek
Cardboard Box Backbackers

Lahkun Sesriemist, sest Namiibia punased liivamäed on üle vaadatud nii päikeseloojangul kui ka päikesetõusul ja kell kaks on liiga vara, et siia veel üheks päevaks pidama jääda. Enne teele asumist külastan tanklat, Namiibia on piisavalt hõreda asustusega ning sellepärast kasutan iga võimalust tankimiseks. Saaks ka harvemini, praegu on iga 100-200 kilomeetri tagant olnud mingisugune tankimisvõimalus. Põhimõtteliselt on buss võimeline tavaliselt kaasasoleva kütusega sõitma ilma tankimata kuni 1500 km, aga ikkagi on kindlam, kui korralikku kütust on piisavalt. Diisli kvaliteedist – huvitaval kombel tundub siinne kütus olevat parema kvaliteediga, kui LAV-ist ostetud. Sest seal oli nii, et annad gaasi, ja tagant tuleb kõvasti musta suitsu ja jõudu ei ole ja edasi korralikult ei lähe. Mis sest, et tangitud korralikest kohtadest nagu Shell ja BP. Igatahes siin on teine lugu, ju siis ei segata korralikku diislit mingi sodiga.

Tanklas on kohvik, väljas on lauad ja nende ees seisab mootorratas Austraalia numbrimärkidega. Liiga haruldane kohtumine, et infot vahetamata edasi liikuda. Juttu jätkub järgmiseks paariks tunniks.

Sõidan põhja poole, vaatan kaarti ja hakkab silma tuttav nimi, Solitaire.


Teen peatuse, siin on tankla, autoremonditöökoda, väike kohvipood. Ja ka siin on peatuspaiga kujundamisel kasutatud eelmise sajandi sõidukeid.

Namiibia, Sossusvlei

.
Namiibia ja Sossusvlei suured punased liivaluited. Kui kuskil on müügil kasvõi kaks postkaarti, siis ühel on väga tõenäoliselt Sossusvlei luited.


Luiteid soovitatakse külastada päikesetõusul või loojangul, sest varjud toovad välja luidete teravad piirjooned, keskpäeval on efekt väiksem.

Lüderitz, Dias Point

.
Indiasse mereteed otsides peatus meresõitja Bartolomeu Dias paigas, kus asub praegune Lüderitz. Lüderitzi eelmistest nimedest - 1487 aastal lõuna poole sõites andis Dias kohale nime Angra das Voltas, järgmine aasta tagasiteel Euroopasse nimetas ta koha ümber, uueks nimeks sai Golfo de Sao Cristovao (tema lipulaeva järgi, mille nimi São Cristóvão).

Järgmisena seda kohta külastanud Vasco da Gama nimetas lahe ümber, uueks nimeks sai Angra Pequena (ingl.keelses “small cove”) ehk väike abajas.

Indiasse mereteed otsides jättis Dias siia oma kolmest laevast kõige väiksema, laev jäi 9 meremehe valve alla, kuid hiljem tagasi pöördudes oli üheksast kaaslasest ellu jäänud ainult 3. Link . 6 oli tapetud kohalike elanike poolt, seitsmes oli raskelt haavatud ning suri kaaslaste saabudes. Väike laev oli samuti sedavõrd kehvas seisukorras, et Dias otsustas laeva põletada ning pöördus kahe laevaga tagasi Euroopasse.

Dias Point asub 18 kilomeetrit Lüderitzist läänes, neeme tipus. Esimene kivist rist ehk Padrao püstitas siia Dias 25 juulil 1488 aastal, ning see püsis vaatamata tuulele ja ilmastikule kuni 19 sajandini. 1825 aastal leiti rist purunenuna ja väiksemad tükid viidi Kaplinna muuseumi.

See pildilolev rist on siia paigaldatud 1988 aastal Diasi Festivali raames. Dias Point on Namibia National Monument alates 1973 aastast.